Kaljukotkas raipel

Kaljukotkas ehk maa- või laanekotkas       Aquila chrysaetos

Kaljukotkaste elu- ja jahialadeks on loodusmaastikud, kuid inimtegevusest ning kultuurmaastikest hoitakse eemale. Kodupiirkond jääb umbes viie kilomeetri raadiusega soo- või rabamaastikule. Pesitsevaid kaljukotkaste arvukuseks võiksime hinnata kuni seitsekümne paarini ja seda hajusalt nii mandril kui Hiiu- ja Saaremaal.

Kaljukotkaste vanalinnud toimetavad pesapaiga läheduses aasta läbi, olles seega paigalinnud. Rajatud pesal või pesadel hoitakse silm peal ja neile tuuakse juba nn pesitsustähistena okaspuude oksi, aga pesitsemiseks ettevalmistumine algab siiski veebruaris.   

Vanalindude sulestik paistab ühtlaselt tumepruunina, vaid pealael võib märgata kuldselt kollaset sulestikku. Kaljukotkaste jalad on kaetud sulgedega ehk võime märgate nn pükse. Noorlindude sulestik on märgatavalt heledam ja valgete laikudega nii sabatüvel, kui tiibadel ja kuldkollaseks muutub peasulestik alles paari aasta möödudes nad hulguvad laialt ringi, aga ikka inimtegevusest segamata loodusmaastikel.

Lennupildis sooritab kaljukotkas kuni kaheksa tiivalööki, et seejärel mõned sekundid liuelda, aga sobivas õhuvoolus ka kauem või lastakse endid tiireldes v-asendis tiibadega kõrgemale kanda.

Talvisel ajal toituvad kaljukotkad peamiselt leitud raipest, aga jahti peetakse nii metsakanalistele, kui valgejänestele, rebastel, kährikutele ehk neile kellest talvel jõud üle käib.