Video salvestas ja pildistas LK-team
Keldriöölased
Nn „vana aja“ keldrites, kus säilitatakse juurvilju, õunu ja hoidised, on talvevõõrad leidnud omale rahuliku paiga, et talveaeg üle elada.
Kusagil kõrgemal ehk sagedamini keldrilael või kiviseintel võime märgata heledamate tiibadega keldriöölaseid või tumedamate tiibadega paakspuuvaksikud. Tähelepanelik võib leida ka teisi talvitujaid…
Keldriöölane Scoliopteryx libatrix
Üpris tavaliste keldriöölaste hallidel sakiliste servadega esitiibadel hakkavad silma oranshikad triibud. Tiibade siruulatus peaks neil olema üle nelja sentimeetri.
Keldritesse talvituma jäävaid liblikaliikide valmikuid ei ole palju. Ööliblikate hulgas peetakse keldriöölaseid pikaealisteks, sest võivad elada kauem kui aasta. Möödunud suve teise põlvkonna valmikud koorusid juulikuus ja soojal sügisel võisime neid tänavalaternate valguses tiirlemas näha veel oktoobrikuus.
Teadmiseks, et läbikülmumist keldriöölased ei karda.
Paakspuuvaksik
Paakspuuvaksik Triphosa dubitata
Paakspuuvaksikute tiivad on hallid ja tumedama kirjaga kui keldriöölastel, kellest ollakse ka veidike pisemad ning laternate valgusvihus nad ei tiirelnud. Sobivaid talvituspaiku otsisid paakspuuvaksikute valmikud omale juba oktoobri alul, aga lisaks maakeldritele pakuvad neile talvitumispaika ka puude õõnsused.
