Pildistas LK-team
Vaarikad
Harilik vaarikas Rubus idaeus
Tänavu võiks olenemata kevadistest öökülmadest ja põuast hoolimata vaarikale minna, sest marjad ei olevat väikesed kribalad ja ussitanud.
Marjulistel tuleb häid vabarnakohti endile ikka lisaks otsida, aga miks?
Meie metsad on nähtavalt täis lageraielanke ja peale metsa langetamist, nii umbes kolme kuni viie aasta möödudes, tasuks raiesmikule pilk peal heita (tegelikult parim aeg luureks on siis kui osa vaarikataimedest veel õitseb).
Mis toimub raiesmikel kolme kuni viie aasta jooksul pärast metsaraiet?
Alul leiame vaarikate kasvuks sobivatel raiesmikel üksikuid vaarikapuhmaste kogumeid, nende viljad on suured, mis pole sugugi vähetähtis ja ka põdrakanepist paistavad vaarikad välja.
Mõned aastad tasub marjulisel leitud heal kasvukohal vaarikal käia. Mida aasta edasi, seda suuremaks ja tihedamaks kasvavad nii vaarikataimed kui ümbritsev taimestik ja sirguvad noored puud, mis hakkavad päikest varjutama - olete ju märganud, et varjulises kasvukohas ei ole vaarikataimed enam viljakad. Lisaks vähenevad pinnases vajalike toitainete varud, mis samuti kahandab oluliselt vaarikate saagikust. Nii ei saagi muretult samal raiesmikul pikki aastaid vaarikal käia.
Vaarikakohti leiame muidugi laane- ja salumetsade servaaladelt või kenade metsateede veertelt.
