Punane leeder Sambucus racemosa
Punast leedrit võime kohata suvalistes kohtades kasvamas: elamute läheduses, taluasemetel, tühermaadel, metsaveertes eelistades päikesepaistelist kasvukohta, sest jääb varjus lihtsalt kiduma.
Punane leeder on meie loodusesse toodud vast veerandtuhande aasta eest pigem pargi või aia ilupõõsaks.
Leedripõõsad võlgnevad oma laia leviku lindudele, kes söövad meelsasti leedrimarju (botaaniliselt luuvilju) ja õisikutes on neid palju ning iga väike vili sisaldab endas kolme kuni viit seemet.
Hästi harunenud põõsas (harva kui puuks sirgub) on kiirekasvuline ja vähenõudlik. Leedrite lehti näeme kolme lehepaariga ja harvemini kahega. Teritunud lehed on saagja servaga, pealispinnalt mattrohelised ja alaküljelt sinakasrohelised.
Punase leedri lõhna tõttu on teda rahvakeeli kutsutud „peldikupuuks“ ja vast isegi seetõttu on punaseid pisikesi marju peetud mürgisteks, aga tegelikult on vähemürgised ainult seemned.
