Noortest seentest toituvad seentoidulisite putukate liigid, kes on enamalt jaolt kahetiivaliste nn seenesääskede vastsed (harvemini kärbsed, lestad, mardikad, hooghännalised). Seenesääsed elutsevas niiskete seenemetsade alustaimestikus ja on tuntud kiusajatest pistesääskedest väiksemad ning neil ei ole ka vere imemiseks imikärssa.
Viljastatud emane seenesääsk otsib omale munemiseks sobivat kohta kas noore seene (mis võib veel olla sambla peidus) eoslehtede või torukeste vahele aga ka seenejalga. Vastsed näevad välja seenelise jaoks tuttava musta pea ja valge kehaga seeneussid kuni sentimeetrise pikkusega ning toimetavad nii puravikes, pilvikutes, kui riisikates. Vastsele on seened nii elupaigaks, kui seente viljakehad toiduks – päris mugav kas pole.
Kuna seente viljakehad on lühiajalised, siis peab seenesääsklaste areng olema samuti kiire. Mõne nädala möödudes nukkuvad vastsed seene elupaiga läheduses pinnasesse jäädes sinna talvituma, et kooruda ja valmikuna lendu tõusta järgmisel kevadel.
Tuntud seeneliikidest ei ussita harilikud kukeseened (vahel harva äärmiselt vanad kukeseened), aga ka eile kirjeldatud sapipuravikud ja suuruselt väga pisikesed seened mis ei paku huvi ei seenelistele ega ka seenesääskedele. Ussitavad kõigile tuntud punased kärbseseened ja paljud teised mittesöödavad või mürgisteks peetavad seened.
Metsa liikudes märkavad seenelised ka päris vanu ja lagunevaid seeni, aga nendes tegutsevad juba kõdutoidulised kellele on selline lihtsalt lagunevaks orgaaniliseks aineks ning seeneliik ei ole enam määrava tähtsusega.
