Sügisene rikkalik seeneaeg kestab ja püüame seenelistele ja lugejatele tutvustada söögiseeni sarnaste liikidega, et määramine hõlpsam ning korjatud seente tarvitamine ohtlik ei oleks. Lisaks oleme alati toonitanud ka seda, et korjata tuleks neid seeni mida kindlasti tunnete. Tundmatu seene määramiseks on mõttekas isend metsast kaasa võtte eraldi karbis sest pildistatud seent on palju keerulisem määrata isegi kogenud mükoloogil.

Täna tutvustame Teile kaskede ja kaasikutega seotud puravikke mis on meie arvukaimad puravikud kuid peame kohe ütlema, et nende maitseomadused pole sedavõrd hõrgud, kui kivipuravikel välja arvatud viimasel tutvustataval kirjul puravikul.

 

Kasepuravikud ( www.loodusemees.ee )

Kasepuravik                Leccinum scabrum

 

Kasepuravikud on meie metsades tavalisemad ja neid võib kohati tänavu päris massiliselt esineda.

Kasvukohad jäävad seene nimele vastavalt peamiselt kaskede lähedusse ja seda nii leht-, kui segametsades, puisniitudel, võsastikes, aga samuti parkidest, kus mõistlik inimene oma seeni söögiks ei varu.

Kasepuravike kübara värv võib olla üpris vahelduv oma pruunides toonides ja kuni viieteist sentimeetrise läbimõõduga. Seenekübar tundub näpuga katsudes pehmena ja on sageli limane, kuid tikuvad vihmaste ilmadega ära „vettima“.

Kübaraaluste loodusvalgete torukeste poorid on väiksed ja ümarad. Valgel ja veidi vatise seeneliha lõikepinnale värvimuutuseid ei teki.

Seenejalg valkjas aga kaetud hallikate, pruunide vahel isegi mustad soomustega.

Hoolimata sellest, et kasepuravikud on värskelt söödavad seened ja võib koheselt pannile hakkida, kuid parimate puravike maitseomadustega kasepuravikku võrrelda ei anna, aga söökidele lisada sobib päris hästi.

Tänavuse põuaga jäi kasepuravike suvine seeneaeg vahele, aga sügisel võime nimetatuid leida veel novembrikuus.

 

Valge puravik

 

Valge puravik              Leccinum holopus

 

Valged puravikud kasvavad ka hästi meie soometsades, kus nad on täiesti tavalised. Seened kasvavad igal juhul sookaskede läheduses, olgu siis soode veertes, kus võime neid leida suisa hulgi, aga vahel koguni päris soos kasvamas. Muidugi leiame neid ka leht- ja segametsadest või puisniitudelt.

Valge puraviku seenekübar jääb nimele vastavalt valkjaks, aga vananedes määrduvad seenekübara servad kas hallikaks või rohekaks ja seene läbimõõduks jääb siis umbes kümne sentimeetriseks. Seenekübara nahk tundub viltjalt ja on „seenelimane“. Sarnaneb kasepuravikuga ka maitse ja tarvitamise poolest.

Seenekübara alused torukesed ja poorid hallikasvalged.

Seenejalg valkjas mida katavad valkjad või kergelt pruunikad soomused. Vanematel seentel või seenejala alaosal märgata rohekaid plekke.

Kirju puravik

 

Kirju puravik               Leccinum variicolor

 

Kirju puravik on võrreldes eeltutvustatutega värskelt väga hea söögiseen, mis hea koka köögis valmistatult võib maitseelamusi pakkuda.

Kasvukohtadeks niiskevõitu leht- ja segametsad, puisniidud, aga samuti soode servaalad ja neid võib korjamiseks leida veel novembrikuul.

Seenekübar sametine, värvilt kirju ehk mustjaspruun ja kübara seenenahk kleepuv. Kirju välimusega seent võime leid kuni 12 sentimeetrise läbimõõduga.

Seenekübara alused torukesed valkjad aga puudutuse mõjul muutuvad veidi roosakateks.

Valkjas seenejalg on kaetud mustjate soomustega.

Noaga korjatud seene lõikepind muutub samuti mõne minuti möödudes roosakaks, aga kodus märkad, et seenejala lõikepind on värvunud juba sinakasroheliseks.