Fotod Arne Ader
Mükoriisaseente puhul moodustubki seenniidistikust ja puude juurtest omavaheline läbipõimunud mükoriisa. Kasvav seen on mükoriisa poolt moodustatud vili, mis kasvatatakse selleks, et seeneliik oleks võimeline eoste abil paljunema.
Punapuravikud moodustavad mükoriisa nii haabade, kaskede kui pajudega ja nii sobivad nende kasvukohtadeks suures osas leht- või segametsad.
Punapuravike rikkalik korjeaeg meie metsades kestab ja punase kübaraga puravikke saame kindlasti korjata kuu lõpuni, aga olenevalt ilmastikust kauemgi.
Vanasti nimetati kõiki täna tutvustatavaid seeni punapuravikeks, aga täpsuse huvides peaksime teadma, et meie metsades kasvab kuni viis raskelt eristatavat punapuraviku liiki.
Kuid kõik meie metsades kasvavad punapuravikud on väga head söögiseened, kuid valmistamisel muutub nende värv tumedaks ja võib olla seetõttu peetakse nendest kröömike vähem, kui valmistatud toitudes kaunina säilivatest harilikest kivipuravikest.
Haavapuravik ( www.loodusemees.ee )
Haavapuravik, kutsutakse rahva seas ka punapuravik või punapea Leccinum aurantiacum
Punapuravike korjeaeg meie metsades on rikkalik ja punase kübaraga puravikke annab korjata kuu lõpuni, aga olenevalt ilmastikust kauemgi.
Vanasti nimetati kõiki siin tutvustatavaid seeni punapuravikeks, aga täpsuse huvides peaksime teadma, et meie metsades kasvab kuni viis, aga raskelt eristatavat punapuraviku liiki.
Haavapuravikud on seotud haabadega nii leht- kui segametsades ja neid võib heades kasvukohtades leida kasvamas hulgi.
Mida seeneline peale ilusa seene korjamist esmalt märkab?
Õige kiiresti muutub seene valge lõikepind korvis hallikaslillaks, aga juba mõne aja möödudes mustjaspruuniks ja sarnane värvimuutus toimub ka seal, kus seent korjamisel puudutati.
Seenekübara värvus võib olla oranžikast kuni telliskivipunaseni. Seenekübara nahk viltjas ja ulatub veidi üle seenekübara serva. Haavapuraviku kübara läbimõõt võib kasvada kolmekümne sentimeetriseks.
Seenekübara alused torukesed paistavad tihedate pooridena ja nende värvus võib olla nii valge kui hallikas, harvemini kollakad. Seenel puudub eriline lõhn.
Haavapuraviku seenejalg on noorelt valge ja valgete soomustega, mis vananedes muutuvad kahvatult roostepruunideks. Suur haavapuravik võib kasvada paarikümne sentimeetrisel jalal.
Pomerantspuravik
Pomerantspuravikud võivad kasvavada suurel hulgal üksteise läheduses. Kuid pane tähele, et kaskede all või nende läheduses ja seda nii leht- kui segametsades. Niisiis sümbioosis kaskedega.
Korjatud seene lõikepind nagu ka korjaja „näpujäljed“, muudavad need jäljed seenel roosakalt lillaks aga seenejala alusel vahel ka sinakasroheliseks.
Viltja seenekübara värvus jääb kollakast kuni punakasoranžini ja kübaranahk ulatub veidi üle seene serva sarnaselt haavapuravikule ja suuruski võib seentel sarnane olla.
Seenetorukesed pisikesed ja valkjad.
Seenejalg valge, peente, päris mustade soomustega ja võib samblas sirgudes olla kuni paarikümne sentimeetrine.
Pomerantspuravike aeg lõpeb sageli oktoobris.
Pargipuravik
Pargipuravik Leccinum quercinum
Pargipuravikke leitakse suhteliselt harva sest seened kasvavad sümbioosis ainult tammedega ehk tammikutest, aga vahel ka mõnedes parkides või tammealleedel.
Seenekübarad sagedamini tumeoranshisid. Nii seene korjamise lõikepind, kui korjates katsutud kohad muutuvad aeglaselt kas punaseks, lillakaks või hallikassinisteks. Seenekübara alused torukesed kreemikad. Muidu on seeneliha valge.
Seenejalg valkjas aga peened soomused seenejalal muutuvad vananedes mustjaspruunideks.
Palupuravik
Nimele iseloomulikult jäävad palupuravike kasvukohad männikutesse või männisegametsadesse ja kasvatakse sümbioosis mändidega.
Palupuravike kübara värvus vaheldub rebasepunasest kuni roostepruunini. Seenekübara alused torukesed noorel seenel valged, mis muutuvad vananedes hallideks.
Seenejalg silinderjas ja noorel seenel paistab valgena. Vananedes muutuvad seenejala soomused punakaspruunideks ja vanal seenel peaaegu mustadeks.
Muidu valge seeneliha muutub lõikekohtadel hallikasroosaks ja veidi aja möödudes sinakashalliks.
Punapuravik Leccinum populinum
Kuid mükoloogide üks koolkond samastab haavapuraviku punapuravikuga ja leida võib seeni nii leht- või segametsades, kuid ikka haabade lähedusest.
Mida peaksime tähele panema?
Punapuraviku seeneliha on hallika värvusega, muutudes korjatud seenejala lõikepinnal hallikalt roosakaspunaseks ja veidi aega hiljem sinakaspunaseks ning lõpuks täiesti tumehalliks. Seenekübara ja -jala vigastuskohad võivad värvuda sinakaks.
Seeni määrates peab huviline olema alati tähelepanelik, aga punapuravikke korjates on hea see, et tegu on tõeliselt maitsvate seentega ja eksimise oht mittesöödavat seent söögiks korjata olematu.
