Ka Kihnu luitemännikus kasvab massiliselt männi-kuldpoorikuid

Eestis leiti esimesed männi-kuldpoorikud kuue aasta eest Lääne-Eestist, kuid seent on määratud mõne aasta eest ka Peipsi rannamännikutes.

Heal seeneaastal nagu tänavune, on neid leitud nii Pärnumaal, Loode-Eestis kui ka Kihnu saarelt.

Pika jalaga puravikud hakkavad liivapinnasel männikus kindlasti silma ja tavaliselt kasvab neid mitmest seenest koosnev kogum. Kuiva seenejala alumine osa on noorel seenel seenekübaraga sama värvi (vananedes muutub kogu jalg pruunikamaks). Kindlaks määramise tunnuseks on sooniline seenejalg, mis eristab teda teistest meil kasvavatest puravikest.

Punakaspruun ja sametjas seenekübar on kuiv: noorel seenel kumer, mis aga vananedes lamendub. Männi-kuldpoorikute kübara alused torukesed muutuvad vananedes oliivirohekaks.

Uurime lähiajal, kui leiukohad kaardistatud mükoloogidelt kaua seeneeoste levimise järel võib mükoriisa areng aega võtta, et männi-kuldpoorikud seentena ehk viljakehadena saaksid kasvama hakata.

Leedu männikutes on männi-kuldpoorikud muutunud tänaseks kõige levinumaks puravikuks.

Oleme valmistanud tulnukast erinevaid seenetoite, sest kirjanduse andmetel on ju tegu söögiseenega. Maitseomaduse jäävad puraviku kohta kesisteks ehk midagi sarnast keskmise väärtusega kasepuravikule.