EOÜ korraldab homme Põõsaspea neemel aasta linnu vaatluspäeva, et lähemalt tutvustada neid sukelparte, kes talvituvad vaid Läänemerel ehk veedavad ka meie lääneranniku vetes oma aastaringist kaheksa kuud, et jõuda alates maikuu lõpust pesitsema tundraaladele.
Aulidele arvukus on oluliselt vähenenud ja linde jälgitakse kogu talvitusaladel ning aulid on seetõttu lisatud kogu maailmas ohustatud linnuliikide nimekirja.
Aulid
Aulidel sõltub sulestiku värvus nii linnu soost, kui aastaajast, Arne pildil näeme talisulestikus aulipaari.
Kogu talvitusaja vältel on isaslindude määramine kergem tänu pikenenud sabasulgedele. Nende pea ja kaelasulestik jääb valgeks kogu aasta vältel nagu ka pruun laik põsel. Aga oktoobrikuus paistavad isaslinnud juba valgepäistena ja pruunikasmustas hundsulestikus ning sabasuled on vahetunud väljapaistvalt pikemate vastu, mida lind hoiab ujudes rõhtsalt veepinnaga. Tähelepanu tasub pöörata isaslindude lühikesele nokale mille tipp, aga ka nokatüvik on hallid, kuid noka keskosa värv on muutunud kas roosakaks või kollakaks.
Aul
Täiskasvanud emalinnud on pea kogu aasta vältel sarnases sulestikus, aga ümber silma ja külgkaela näeme ka noorllindudel valgeid laike ning nende sabasuled on lühikesed. Noolindude sulestiku järgi määramine võrdluses emalindudega ei ole sugugi lihtne ja seetõttu kujuneb vaatlejale huvitavaks meil talvituvate suurte auliparvede jälgimine.
Aulid on kõige väiksemad sukelpardid, jäädes kõigile tuttavatest sinikael-partidest umbes poole pisemateks.
Sukelpardid leiavad omale toidu veekogude põhjast, otsides nii limuseid kui koorikloomi ja ka pisikesi kalu. Tegu on väga heade sukeldujatega, aga toitutakse sellest hoolimata pigem meremadalikel.
Looduse omnibuss viib huvilised homme hommikul kell 9.00 Rahvusraamatukogu eest Põõsaspeale: LINK
Aulide vaatlused: LINK
