Kaader Tallinna Vaba Waldorfkooli õpilaste rajakaamerast
Vabaõhumuuseumis jäid möödunud aasta septembris rajakaamera ette šaakalid
Harilik šaakal Canis aureus
Kümme aastat on möödunud esimese šaakali küttimisest Eestis, aga Lääne-Eesti rannikualadel oli loomade ulgumist kuulda paar aastat varem, aga neid arvati siis „ulguvateks rebasteks“ ( 2013. aastal avaldas LK helikatke ja 2017. aastal juba veebikaamera ülekande nn šaakalkaamera koos RMK-ga 2017. aastal). Kuni 2015. aastani peeti šaakaleid Eestis võõrliigiks, aga põhjalikuma geneetilise uurimuse tulemusena liigitati need kiskjad 2016. aastal looduslikult immigreerunuteks ja lisati jahiulukite nimekirja.
Tänaseks on ühiselulised šaakalid levinud läänerannikult talvisel ajal mööda jääd Muhumaale, Vormsisse ja sealt Saaremaale (Hiiumaale ei ole veel siiani jõutud). Peipsi järve läheduses peaks neid samuti elutsema ja nagu rajakaamerad on tuvastanud ka Põhja-Eestis, kui isegi Vabaõhumuuseumi territooriumil märgati koos liikumas kolme isendit ja lähedal olevas Loomaaias kahtlustatakse šaakaleid lamba murdmises.
Tegu paistab olevat jõudsa migrandiga Euroopas, kus nad varem puudusid ja üksikuid šaakaleid teatakse elutsevat ka Soomes ja isegi Norras.
Hoolimata laiast levikust on ulukispetsialistide arvamus, et šaakalite arvukus ei ole suurenenud vaid võib olla isegi kerges languses, aga territoriaalseid šaakalite gruppe liigub Eestimaa looduses umbes kolmekümne ringis ja osad šaakaliseltsingud kasvatavad kindlasti kutsikaid.
Šaakalitele elualadeks sobivad meie vahelduvad rannikualad oma põõsastike, rohumaade ja roostikega, aga loomi on märgatud liikumas ka sisemaa kultuurmaastikel.
Looduses jääb šaakalite ainsaks vaenlaseks hunt ja seetõttu passib nende suuruseid võrrelda sest täiskasvanud šaakalid jäävad huntidest isegi kuni poole pisemateks. Kui täiskasvanud šaakal võib kaaluda kuni viisteist kilo, siis suur hunt kuni poolsada kilogrammi ja ka välimikult jäävad nad hundile oluliselt alla.
Nii püüavad šaakalid huntide elualadest eemale hoida sest on viimastele toidukonkurentideks. Kuid mõlemale kiskjale on ka üks ühine vaenlane – kährikkoer kellele suuremad kiskjad armu ei anna. Kuid šaakalite olulisteks toidukonkurentideks peetakse punarebaseid sest nende toidulaud kattub oluliselt ja mõnede uuringute kohaselt isegi kuni kolmveerandi ulatuses. Peamiselt jahitakse väiksemaid saakloomi: lisaks kährikutele, sõraliste tallesid, jänesed ja pisinärilisi, rüüstatakse linnupesi, otsitakse putukad ning nende tõuke, rannikutel kalu. Talumajapidamistest kaovad kodulinnud ja mures on nii lamba-, kui kitsekasvatajad sest šaakalid kipuvad tallesid murdma. Söödavat otsitakse majapidamiste prügilates ja muidugi otsivad kõigetoidulised šaakalid raipeid.
Niisiis on šaakalid nii sotsiaalselt, kui ökoloogiliselt äärmiselt paendlikud koerlased. Šaakalid võivad elutseda meil ka üksikult, kuid sagedamini kahe kuni viie liikmelistes seltsingutes.
