Piilpart Anas crecca
Järjekordne sügistorm sai läbi, jättes valitsema kauni sügispäeva. Keerutanud tormituuled sundisid veelinnud vaiksematesse lahesoppidesse varjuma. Ujupartidele ongi sellised varjulised taimestikurikkad lahesopid headeks toitumispaikadeks ja seda nii merelahtedes kui sisevetel, aga ujupardid vahetavad sügisrände aegu sageli oma toitumiskohti.
Piilpardid toituvad sarnaselt kõigile tuntud sinikaeltele. Toiduks kõlbavad nii veetaimede osad kui põhjaloomad ehk linnud küünitavad oma noka nii sügavale kui suudavad ja veepinnale võib nähtavaks jääda ainult sabaots, kuid ujupardid ei suuda pikalt pead vee all hoida. Sukelduvad ujupardid ainult häda sunnil ehk ohu eest põgenedes või on saanud linnujahi käigus haavata.
Kuid rände aegu võime märgata nende ujupartide seltsinguid ka rannaniidul, et kariloomade poolt pügatud rohust toituda. Piilpartide arvukam ränne jäi oktoobri algusesse, aga nad jäävad meile kuni madalat lahtede jäätumiseni.
Piilpardid. Matsalu roostik
Sügisesel ajal eemalt vaadates ehk lennupildis võiksme piilpartide seltsingut pidada hoopis kurvitsalisteks, sest meie pisemad ujupardid lendavad kiirete tiivalöökidega.
Pruunis puhkesulestikus paistavad kõik piilpardid sarnastena, aga kui noorlindude kaal algab veerand kilost, siis täiskasvanud emalindude kaal jääb alla neljasaja grammi ja vanade isalindude kaal üle neljasaja gammi.
Piilpart
Kuidas siis puhkesulestikus piilparte teiste „pardipruunide“ hulgast ära tunda?
Iseloomuliku tunnusena märkab tähelepanelik tumepruunide tiibade küüdusel rohelisi sulgi. Kui emalindude alapool on kirjatud pruunide träpsude ja triipudega, siis isalinnu alapool jääb ühtlaselt valkjaks. Pruunika noka tüvikul võime vaatlusseadme olemasolul märgata oranži ja nende ujulestadega jalgade värvus jääb hallikasroheliseks.
Piilpartide vaatlused: LINK
Piilpart: 2000–3000 haudepaari.
