Roohabekas ehk roovilbas        Panurus biarmicus 

Roovilbaseid kohati meil esmakordselt umbes poole sajandi eest. Mingi osa meil pesitsenud lindudest rändab lõuna poole, aga talvituma jääb vast kuni tuhatkond lindu.

Tähelepanu vääriva välimusega linde peame tutvustama.

Emas- ja isaslinnud on lihtsalt eristatavad. Mõlema sugupoole sulestik paistab roostekarva kollakana. Nende saba on tumedam ja astmeliselt pikenev ning ümara otsaga, mida piiravad äärmised valged suled. Roohabekad ei ole eriti inimpelglikud ja seetõttu märkavad linde arvukad Rocca al Mare kaldapealse jalutajad.

Roohabekas

Isalinnu pea paistab sinakashallina. Noka ja silmade vahelt algab must haberiba. Rinnasulestik valge ja sabaalused suled silmatorkavalt mustad.

Emalinnu pea jääb seljasulestikuga ühte värvi ja teisi erinevusi saate uurida Arne fotodelt. 

Tähelepanu väärivad lindude pikkade ja tugevate küünistega jalad mis rookõrtel ronimiseks loodud. Pikkust on roohabekatel umbes viisteist sentimeetrit ja kaalu sama võrra grammides.

Roogudes ja kõrkjates elutseb arvukalt putukaliike, mida toiduks tarvitatakse. 

Kuidas putuktoidulised linnud talvel hakkama saavad, sellest vast siis kui aeg sealmaal.