Harilik kiilassilm         Chrysoperla carnea

Võsa-kiilassilm            Chrysopa perla      

Kuni pooleteise sentimeetrised kiilassilmade valmikud annavad endist sügisel märku, sest talvituma on poetud suvemajadesse, mesitarudesse, aga samuti elamutesse ja seda vahel päris massiliselt.

Sügisel kaob putukatelt roheline pigment ja osa nendest paistavad välja pleekinud hallikat värvi. Aastavahetuse paiku paistavad kiilassilmad roosakatena, aga kevadel päevade pikenedes taastub kiilassilmadel roheline pigment.

Nime said putukad oma rohekas-kuldsete silmade järgi. Meil elutseb teadaolevalt kümmekond liiki kiilassilmu. Tavalisemad ja arvukamad on juba nimetatud harilik- ja  võsa kiilassilmad.

Kuidas sellised arvukad talvituma pugenud putukad saavad meile kasulikud olla?

Kiilassilmade vastseid nimetatakse “lehetäide lõvideks” ja täiesti asja eest, sest nad on võimelised puudel hävitama arvukalt lehetäisid. Mitte kümneid, vaid umbes pool tuhat ühe vastse kohta.

Valmikud toitusid suvisel ajal taimede nektarist ja õietolmust ja neid arenes suvega kaks kuni kolm põlvkonda.

Kiilassilmadel peaks laskma rahus talvituda, sest nad on täiesti kahjutud ehk ei tee liiga kellelegi ega millelegi.