Leevike       Pyrrhula pyrrhula

Näeme päris tavalist vaatepilti leevikeste käitumises, kui punakuueline leevikeseisand vabastab oma koha toidumajas, et „emandad“ saaks segamatult või omavahel nageledes toituda. Isaslind valvad emaslinde sel ajal läheduses, oodates „härrasmehena“ oma päevalilleseemnete nokitsemise järjekorda.

Leevikesed tegutsevad rahumeeli ja isegi meelsamini maapinnale pudisenud seemneid otsides. Seemnetoidulised rasvapallide või peki vastu huvi ei tunne.

Inimesi usaldavaid linde kohtame talvisel ajal salkadena toimetamas kas kultuurmaastikel, parkides või koduaedade õunapuudel, sirelipõõsastel, vahtra-, saarepuudel. Söödavaid seemneid leiavad suurenokalised leevikesed ka lumest turritavatel kõrgekasvulistelt umbrohtudelt: oblikatelt, pujudelt…

Juba jaanuaris võisime mõlema sugupoole linde vahetevahel „laulmas“  kuulda, aga nende laul koosneb pigem viledest, kutsehüüdudest ja sekka „kurinaid ja kriginaid“. Ega leevikesed erilised laulumehed ei ole, aga ikka huvitav, kui peaks kuulma ja märkama.

Leevikese häälitsusi on ka videoklipiss kuulda: LINK

Leevikese laul: LINK

Leevike ( loodusemees.ee )

Kas teadsite, et pehme lumevaiba all poevad leeviksed pakaselisteks öödeks, poevad sarnaselt meie kanalistele, et pikk ja karm öö veidi kergemini üle elada ehk -15 kraadise külmaga võib lumepesas olla isegi mõni kraad sooja.

Leevikeste välimust oleme korduvalt kirjeldanud, aga nende talvist arvukust võiks hinnata mõnesaja tuhande isedi ringis.

Leevikeste vaatlused: LINK