Hall lepp ehk valge lepp           Alnus incana

 

Leppade õitsemise järg kestab nüüd kogu Eestis ehk lepad tolmlevad. Selge see, et silma hakkavad pigem isasõied, mis on pikad, kolme kuni viie kaupa rippuvad ja pruunika värvusega urvad. Aga Arne fotol märkate samuti tagasigoidlikke punakaspruune väikeseid emasõisi, mis kaheksa kuni kümne kaupa puntides. Kas leidsite? Õitsemise aegu on lepad kenad ja kes õietolmu allergia all ei kannata, toovad omale oksi koju, kus vaasis on nende arenemist huvitav jälgida. Lisaks on meie värvulised kogu talveaja leppade seemnetest toidulisa saanud.

Halli leppa maine pole olnud kunagi kiiduväärne, teda on kutsutud nii pask- kui maltslepaks. Sest tema kiire levimine kasutamata põllu-, karjamaadele ja niitudele viitab tegelikult maaomaniku hooletusele, mida just viimase iseseisvuse aegu näha saime, kus hall lepikud moodustas ajutise metsatüübi, mida hinnati kogu metsandusest 10%-le.

Lisaks võib hall lepp hübridiseeruda sanglepaga, mida värdlepaks kutsutakse, sest sellistel puudel on mõlema liigi tunnuseid ja õitsevad nad ju ühel ajal.

 

Sanglepp

 

Sanglepp ehk must lepp         Alnus glutinosa

 

Mõlemad on meil pärismaised puuliigid, mis kuuluvad kaseliste sugukonda ja lepa perekonda. Musta lepa kasvukohtadel võib pinnas olla suisa märg ja tema arvukus on halli lepa omast väiksem.

Kuid sangleppadest sirguvad puuhiiud, kelle eluiga võib küündida üle paarisaja aasta. Suurimad kasvavad näiteks Järvseljal, kus nende kõrgus ületab kolmekümmet meetrit ja näiteks Sagadi mõisa sangleppade alleel võib mõne puu tüve ümbermõõt olla isegi üle nelja meetri ning seda täismehe rinna kõrguselt. Sangleppade puitu saab mitmeti kasutada, on seda ju ammustel aegadel kutsutud vaese mehe mahagoniks. Euroopa veekindla vineeri tööstustel on sanglepatoormest suur puudus, sest musta lepa puit ei lähe vees mädanema.

Vabandust, aga rääkima pidime me hoopis musta lepa õitsemisest. Isasurvad kasvavad välja võrsete tippudest, kus neid võib olla kolmest kuni seitsmeni. Nad on pruunikad ja kuni seitsme sentimeeri pikkused. Pisikesed emasurvad paiknevad puntides kolme-nelja kaupa ja kinnituvad oksale rao abil (vaata tähelepanelikult). Kui isasurvad on lepal juba pikaks veninud ja tolmukad lahti lasknud, kannab juba nõrk tuulehoog õietolmu emasurbadele. Nii hakkavad viljuma sanglepad.

Isasurbi ja nende rohkust nimetati muiste leivaurbadeks, sest nad meenutasid viljapäid. Mustunud emasurbade suurt arvukust seostati ikaldustega ja nimetati näljaurbadeks ehk sellise pildi järgi nagu me praegusel ajal näeme ennustati tänavuse sügise viljasaaki.

Lepaurvad

Varakevadisel ajal märkame leppaokstel kolme liiki urbasid: neid, mida kirjeldasime eelpool ja lisaks eelmise aasta peaaegu musta värvi seemnetest lõplikult tühjaks pudenevaid rahvapäraselt lepakäbisid, mida tegelikult kutsutakse vilikondadeks, sest ehtsad käbid kasvavad ikka okaspuudel.

Vilikonnad arenesid emasurvast ja need peitsid endis suurel hulgal tiivaga üheseemnelisi vilju.

Kas peaks peale leppade lehtimist vaatama, kuidas kirjeldatud puude lehed välja näevad?