Kirjutas Kristel Vilbaste
Aegajalt saab mul mõni raamat kaante vahele. Nüüd just sai. 30. novembril kell 17 esitlen Tallinnas Viru Keskuse Rahva Raamatu poes oma raamatut “Looduskirju”, mille on välja andnud Petrone Print. Raamatusse köitsin kokku kuue aasta jagu oma Ilmaparandaja lugusid, need, mis mulle endale kõige südamelähedasemad on olnud. Õige veidi ka teisi aastate jooksul mujal ajakirjanduses avaldatud lugusid. Selline loodusesseede kogumik, mida lihtne õhtujutuks lugeda. Mis panevad meid mõtlema meie esivanemate looduspärandi peale, õpetavad kõnelema puude, lillede ja lindudega. Sest puud kõnelevad meiega. Igaühega. Tasub vaid puult ümbert kinni võtta ja küsida.
Puudekallistamisest ma seekord rääkida tahangi. Nimelt juhtub iga kord, kui minuga uue raamatu ilmumisel intervjuusid tehakse ja pilti juurde vajatakse, et mul palutakse seista mõne puu juurde ja pilt minust tuleb puukallistamisest. Loodusinimesed ongi tavaarusaamise järgi puukallistajad. Aga ma ei häbene sellist tegevust karvavõrdki, puid ongi mõnus kallistada. Ma olen lugenud Šveitsi teadusinstituutide artikleid, kus selgub, et sellisel kallistamisel on tervendav toime. Ja tean ka, et näiteks Taanis korraldatakse tipptasemel organisatsiooni juhtimiskoolitusi, kus ärimeeste ladvik saadetakse nõu küsima puudelt. Tulemused ja uued ärimõtted üllatavad ka varem puudekallistamisesse põlgusega suhtunud finantsjuhte.
Kes on Eestis siis puudekallistajad? Meil on lugematu arv looduskaitseorganisatsioone, kunagi lugesin neid ühe artikli tarvis kokku vähemalt 1500. Aga märkasin ka, et ehkki mittetulundusühingute nimed on üsna erinevad ja uhkekõlalised, on inimesed neis ikka ühed ja samad.
Eesti Looduskaitse Seltsi aastakoosolek
Pildistas Kristel Vilbaste
Kuid üks organisatsioon erines teistest – see oli Eesti Looduskaitse Selts. Selle liikmeid ei suudagi keegi enam kokku lugeda, samas on haruorganisatsioone ja kaasakõlajaid rohkem kui mistahes meie poliitilisel organisatsioonil või erakonnal.
Eesti Looduskaitse Selts sai novembri alguses 50 aastaseks. Kui keegi mainib Looduskaitse Seltsi, siis tuleb mul esmalt alati silme ette Jaan Eilart. Ja tegelikult, kuigi olen looduskaitsjate perest ja olin temast enne palju kuulnud, ei olnud mul selle mehega kokkupuuteid enne ülikooliaega. Esimene kohtumine oli hoopistükkis kummaline. 1983. aastal leidsin ühiselamu kuulutustelehelt teate, et toimub Tartu üliõpilaste looduskaitseringi matk Vooremäele. Matk on mul siiani meeles, eriti need jutud Vooremäe maaalusest linnast, looduskaitseprobleemidest, mis taolisi mägesid ohustavad. Teedeehitusest ja karjääridest, mis pühadesse mägedesse rajatakse ja mõttetuteks teedeks veetakse. Rääkija oli justnimelt seesama Jaan Eilart. Seal kusagil enne Rebase raudteejaama andsin ka ühel pikali maaslamaval putüvel allkirja, et tahan olla looduskaitseringi liige. Hilisemast on meeles käigud Aruküla koobastesse, seal küünlavalgel kostuvad lood rüükalade avastamisest, luuletused. Ja ühine kokkusaamine Järvseljal, kus Hendrik Relve oma kuulsaid puudelaule kitarri saatel laulis. Sealsamas anti mulle ka looduskaitsringi märk – roheline luuderohuleht, mis ülikooli lõpuni mu tekli küljes staatusemärgina seisis.
Muidugi kuulsime me siis ka looduskaitseringi ajaloost. Suurimad teod olid tehtud põlvkond enne minu ülikooli jõudmist. Looduskaitsering oli aktiivne soodesõjas, mõjutas märkimisväärselt ka isegi nõukogudeaegset looduskaitsepoliitikat, hiljem on mitu selle ringi vilistlast taasisesesvumise aja keskkonnaministrid olnud. See oli ja on võimas looduskaitsjate kasvulava.
Aga loodud Jaan Eilarti looduskaitseringil on ka olulisem tulem. Kui 1966. aastal hakati Nõukogude Liidus kohustuslikus korras looma looduskaitse seltse, siis Eestis moodustus organisatsioon, mis ei olnud vaid pelgalt bürokraatlik linnuke Moskva käsuridade seas, vaid mis hakkas ka reaalselt looduskaitselist tööd tegema. Kõik need sajad ülikooli lõpetanud ja üle Eesti tööle läinud looduskaitseringi puudekallistajad koondusid nüüd Eesti Looduskaitse Seltsi. Ja mis veel oluline: Eilart tõi ühes oma sõpradega seltsi ka Eesti kuulsaid kirjanikke, kunstnikke, muusikuid ja näitlejaid, kes loodusest inspiratsiooni said, aga oma avalikus tegevuses ka tolle põlvkonna inimesi loodushoidjateks ja puukallistajateks kujundasid. Tulemusena loodi võimas looduskaitsevõrk, loodi kaitsealad, uuriti kodulugu, otsiti üles põlised pühad paigad ja prooviti neid välja arvata Nõukogude Liidu intensiivsest majandusest. Selle tööta poleks Eesti praegu selline roheline maa, nagu ta on.
Muidugi, ERMis oma seltsi juubelisünnipäeva tähistanud rahvast vaadates võiks küsida, kus on noorem põlvkond? Miks ei ole me suutnud nakatada neid loodushoiupisikusse? Kas neil on teised tegemised? Arvan, et pole sugugi paha, et noored veel mööda maailma ringi tuhisevad ja kogemusi omandavad. Hiljemalt 40-aastaselt jõuavad nad oma juurte juurde.
Aga vaadates seda hallinevate peadega inimeste hulka paistis välja üks tavatu asi. Kõik need puukallistajad – ka seltsi asutajaliikmed, keda alles üllatavalt palju, on kergejalgsed, särasilmsed. Valmis minema talgutele ja ühismatkadele. Enamus neist ei pea paljuks igal nädalal kaasa sõita Jaan Riisi algatatud Looduse Omnibussiga, käia Loodusõhtutel. Osalema ühisaktsioonides ja avaldustes. Kasvõi selle mõrvarliku Rail Balticu vastu, mis hävitaks tohutult meie kodumaa loodusväärtusi ja mis laseks ikka ja jälle tühjaks kaevata meie pühade mägede sisemuse. Meie südame.
Andku puud teile kõigile palju jõudu, Eesti Looduskaitse Seltsi liikmed!
