Harilik lauluritsikas        Tettigonia cantans

 

Lauluritsikate siristamine algas tänavu varakult ehk paari nädala jagu varem, kui tavalistel aastatel.

Kõlavama kontserdiga tehakse algust õhtu hakul ja isasritsikate sirinat kuuldub peaaegu kõikjalt, ilusate ilmade korral varaste hommikutundideni välja: teede- ja metsaveertest, heinamaadelt, taluaiast, pargist… ainult sügavamasse metsa pole lauluritsikatel asja.

Sirina tekitavad isasritsikad oma eestiibu omavahel kokku hõõrudes. Sageli alustavad isasritsikad siristamist juba rohurindes, aga õhtu edenedes ronitakse mööda põõsaid ja puid kõrgemale: sirin kostub kaugemale, mis peaks emasritsikatele sügavamat muljet avaldama.

Õhtuhämaruses värskendavat jahedust nautides saame umbkaudselt rehkendada palju neid „laulumehi“ meie ümbruses tegutseb sest konkurendid hoiavad omavahel umbes paarkümne meetrist vahemaad. Aga kui proovida siristajale vaikselt lähemale hiilida jääb isasritsikas vait.

Mis lauluritsikate elukorralduses meil tavaliselt nähtamatuks jääb?

Emasritsikad liiguvad „laulumehi“ ümbritsevas rohurindes, aga õhtu edenedes juba põõsastel või puudel, sest partneri valivad omale emased ritsikad.

Ritsikapaari kohtudes vaikib siristamine. Isasritsikas haarab saabunud pruudi „kaissu“ ja mõne aja möödudes siirdab oma seemnepakikese emasritsika muneti külge. Just muneti järgi tunnemegi päevasel ajal emasritsika ära, sest selline „saba“ sarnane moodustis isasritsikatel puudub.

Emane lauluritsikas

Mida siis sisaldab emasritsikale kingitud seemnepakike?

Teadupärast on munemine energiamahukas toiming ja isasritsikalt saadud seemnepakike sisaldab emasritsikale ka midagi energiavarude täiendamiseks, et ta korralikult „käima peale“ saaks.

Pulmaöö möödudes liigub emasritsikas maapinnale munema. Munetakse korduvalt, aga vähestes kogustes, sest pika muneti abil saab emasritsikas mune turvaliselt sügavamale pinnasesse peita. Lauluritsikate noorjärke kohtame tuleva aasta maikuus.

Lauluritsikate veidi erilisest välimikust.

Harilikud lauluritsikad on helerohelist värvi ja „hobuse näoga“. Kehapikkust on neil kuni kolm ja pool sentimeetrit ja nende tundlate pikkus ületab kehapikkuse.

Lauluritsikad on lennuvõimelised hoolimata sellest, et nende tiivad jäävad kehapikkusest veidi lühemaks. Kui ritsikal tekib vajadus mõnelt kõrgelt puult maanduda, siis selleks sarnased tiivad kõlbavad suurepäraselt.

Ritsikate pikad ja tugevad jalad sobivad hästi nii ronimiseks kui pikkade hüpete sooritamiseks. Tähelepanu väärib see, et ritsikate kuulmisorganid ehk kõrvad paiknevad tagajalgade säärtel.

Millest nad toituvad?

Lauluritsikad sulanduvad rohurindesse hästi ja on röövtoidulised, kus peetakse jahti pisematele putukatele kuni kärbse suuruseni, liblikaröövikuid ning vähesel määral manustatakse ka taimset toitu.

Helimaastikud jäävad linnulaulust vaesemaks ja vaiksetel õhtu ja öötundidel kuuldub mõnusat ritsikate sirinat. Kuigi suvi alles algas, peaks teadma, et mida sügisemaks suvi muutub, seda vaiksemaks ja aeglasemaks muutub ritsikate sirin.