Kõik sinikaelad on peaaegu sarnased

Postitas Looduskalender - K, 10.07.2024 - 07.07
Autorid

Fotod Arne Ader, loodusemees.ee

 

Sinikaelad ja vesiroosid. Palamuse veskijärv

Sinikaelad ja vesiroosid. Palamuse veskijärv

Sisu

 

Sinikael-part         Anas platyrhychos

 

Pardipere üksihooldaja emaslinnu haudumise aegu maikuus kogunesid isaslinnud salkadesse, et siirduda mõnda turvalisse kohta sulgima, sest sel ajal on sinikaelte isalinnud lennuvõimetud. Kadunud on isalinnu uhke hundsulestik, mis sulgimise aegu asendus emaslinnule sarnase pruuni sulerüüga. Kuid mingi erinevus on ikka jäänud, mida linnuhuviline teab ja huviline märkab. Sinikaelad on meie arvukaimad hanelased ja ka linnade või asulate veekogudel lasevad need ujupardid endid kenasti jälgida.

Suvisel ajal paistavad veidi suuremad isalinnud pardipruunid, aga nende seljasulestik paistab veidi tumedamana. Aga vaatame isaslinnu nokka, see on ühtlaselt tuhmroheline ja pardi kaelal näeme juba hundsulestikku kuuluva valge rõnga teket. Emaslinnu nokk paistab kahkjalt oranž ja nokaseljal näeme mustjat värvi. Kuid liigi põhitunnus ei kao kusagile. Tiivaküüdus violetselt tumesinine ja küütlev, mis piiritletud musta ning valgete sulgedega. Sinikael-partide jalad on punast värvi.

Sinikael-pardid

Sinikael-pardid

Sinikaelte pojad on igati tragid. Emaslind õpetab neid koheselt veetaimestikku sööma, kaldamadalast leiab ka koorikloomi ehk nende toidulaual puudust ei tule – kõlbab nii taimene kui loomne.

Sügisel on meil põhjust veelinde uuesti vaadelda.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.