Admiral        Vanessa atalanta

Eestis tunneme paremini rändavatest päevaliblika liikidest admirali ja tema lähedast sugulast ohakaliblikast, kes tänu oma rändavale eluviisile on maailmas levinuim liblikaliik, aga viimasest juba lähipäevil.

Seda, et putukamaailmas leidub pikamaarändureid ei ole päris tavaline ja osadele meie hulgast isegi üllatav.

Admiralidel ja ohakaliblikatel sigib aastas kuus põlvkonda, millest vaid üks areneb Eestis ja viis lõuna pool. Ränne Aafrikasse toimub kahe liblikapõlvkonna jooksul, aga talvitudes kasvab neid üles veel kaks põlvkonda. Rändel Põhja poole jõuab Lõuna-Euroopas areneda lisaks üks põlvkond valmikuid, kes maikuust alates meie aladele saabuvad, kuid nende arvukus meie looduses on seotud oluliselt ilmadega.

Meile jõudnult asuvad liblikad omale paarilist otsima ja seejärel emaliblikas munema, kes kinnitab iga muna ühekaupa taimele seda koerliblikate kombel kõrve- või raudnõgesele (kirjanduse andmetel on võimalik, et ka teistele taimedele). Ning neid võib olla kuni saja ringis. Nädala pärast koorub röövik, kes tegeleb paar-kolm nädalat intensiivse toitumisega. Seejärel keerab röövik ennast taimelehe sisse ning nukkub. Meil ilmale tulnud valmikuid võime märgata alates juulikuu teisest poolest kuni septembrini, mil liblikad alustvad rännet Lõuna-Euroopasse või Põhja-Aafrika suunas. Kesk-Euroopas on uuritud, millise vahemaa suudab admiral tunnis läbida: veidi üle kümne kilomeetri päevasel ajal ehk tegu ei ole eriti nobedate lendajatega, aga neid võivad rändel abistada soodsad tuuled.

Meil juba koorunud admiral

Admiralide suurte musta ja ruugekirjute tiibade siruulatus võib olla suurematel isenditel üle kuue sentimeetri. Tiivanarmad on liblikatel musta-valgekirjud, aga ülatiibade kirjelduse jätame lugejatele.

Tiiva alakülg esitiival sarnaneb tiiva üleküljega, kuid paistab heledamat värvi. Tagatiiva alumise poole tumepruun on kaetud kribulise kirja ja laikudega.

Rändurliblikaid võime kohata vahel kõige ootamatutes kohtades ka linnade tingimustes.