Kaskedelt pudeneb lehti

 

Arukask         Betula pendula

 

Nädalavahetusel lõõtsunud tormituuled ja tugevad hoovihmade sajud rebisid kaskedelt lehti.

Meie looduses kasvab  neli kase liiki: juba nimetatud arukask (B. pendula) ja sookask (B. pubescens) kasvavad puu kujuliselt ning moodustavad puudesalusid, vaevakask (B. nana) ja madal kask (B. fruticosa) kasvavad madalate põõsastena kas siis liigniisketel või soostunud aladel.

Arukase pudenenud leht

Arukaskede lehed on nahksed, rombjad või kolmnurksed, aga mõlemalt poolt paljad. Lehe tipp on pikalt terav ja serv kahelisaagjas. 

Võrsed on puudel paljad, aga noortel puudel katavad võrseid heledad vahatäpid. 

Kui avamaal kasvavatel puudel võivad oksad ulatuda maapinnani ehk paista leinakaskedena, siis puistus kasvavad kased laasuvad, moodustades lühikese ja kitsa võra.

Kased kasvavad ühetüvelisena, aga puu koor vananeval tüvel muudab värvi ja peale kolmekümnendat kasvuaastat hakkab alaosast pikisuunas lõhenema ning vanuse kasvades muutub tüve alaosa  mustja korbaga kaetuks. 

Arukased ei ole kasvukohal mullastiku suhtes nõudlikud, kuid kasvavad mineraalsel ehk arumaal olles kaasiku tekkides ehk noores eas valgusenõudlikud, aga  kiirekasvulised.

Täiskasvanud kaasiku kõrguseks jääb sageli 20–30 meetri kõrguseks, kuid meie kõrgeimad arukased kasvavad Järvseljal ja nende kõrguseks jääb mõni meeter alla 40 meetri, kuid arukaskede vanus võib küündida 150–­250 aastani.

Tähelepanelik märkab, et arukaskedel on võrsete tippudes hakanud arenema tuleva aasta isasõied.

Linnahaljastuses kasvatatakse isegi lõhislehiseid sorte ('Dalecarlica' ja 'Crispa'), rippuvate okstega ('Youngii' ja 'Tristis') ning purpurse lehtedega ('Purpurea') arukase vorme. Arukase teisendiks on maarjakask.

 

Sookase leht. Suvine üleujutus Lemmjõe luhal. Soomaa, loodusemees.ee

 

Sookask        Betula pubescens

 

Sookaskede lehed paistavad munajad ja on lihtsaagja servaga. Lehed olid kevadel puhkedes karvased, aga leheroots jääb pudenemiseni karvaseks. Puude kasvukohtade pinnas on sageli liivane või savine ja sageli toitainevaene kuna tegu on hügrofüütse puuga, mis kasvab märjal pinnasel, sest vajab elutegevuseks rohkelt vett. Seega sookaasikud kasvavad sagedamini koos teiste puuliikidega rabades, madal- või siirdesoodes, veekogude soistel kaldaaladel ja puude kõrguseks jääb 15 kuni 25 meetrit. Võra paistab munajana on tihe ja puude oksad on ülespoole suunduvad. Puud laasuvad arukasest halvemini, nende tüvi jääb sageli jändrikumaks olles kõverdunud ja okslik ning nende eluiga jääb 80 aasta ringi. Sookaskede võrades võime märgata tuuleluudasid

 

Sookaasik, loodusemees.ee

Kännuvõsudest kasvanud uued puud võivad kasvada mitmetüvelistena, aga harunevad maapinnal. Tüvekoor paistab ka vanemas eas puudel peaaegu juurekaelani sile ja valge, kuid vanematel puudel  on näha tüve alaosas pikirõmelist hallikat korpa. 

Sookase lehed kolletuvad ja varisevad varem kui arukase lehed. Kui arukaskedelt pudenesid seemned juba juulis, siis sookaskedel valmivad seemned alles augustis ja suurem seemnete varisemine jääb alles talvisemale ajale.

Olge tähelepanelik, sest loodusest võime leida aru- ja sookase vahepealsete tunnustega nn kuldkaske (B. aurata), mis on tekkinud eelmainitud liikide hübriidumisel ehk omavad vahepealseid tunnuseid.

Kuid ka sookasest on haljastuse tarvis aretatud põõsa sarnast vormi (f. Fruticosa), mis torkab silma oma lameda ülaosaga, jäädes ainult paari meetri kõrguseks.