Rohetäpik Argynnis paphia
Rohetäpikute valmikute nägemine on augusti keskel lõppemas, aga tänavu võime neid ilusate suvelõpu ilmadega veel nädala jagu märgata. Marjulised ja seenelised tunnevad seda metsaliiki hästi, sest rohetäpikuite valmikuid kohtame nii metsateedel kui -sihtidel ja -lagendikel.
Valmikud on iseloomulikult kiire ja liugleva lennuga. Rohetäpikud on suured liblikad (tiibade siruulatusega 55 kuni 65 mm), kes korra rohetäpiku määranud, sellele jääb liik juba kaugelt äratuntavaks. Valmikute tiibade alaküljed on ülatiibadest heledamad ja rohe-kollakate hõbejate ristvöötidega.
Emasliblikad on isasliblikatest kröömike suuremad, aga isasliblikatele leidub meie looduses küllalt sarnaseid liblikaliike ka suuruse poolest: niidutäpik, hõbetäpik, pärlmuttertäpikud, kuid neil puudub hõbedase ristvöödiga tagatiiva alakülg.
Emasliblikad munesid munad puukoorte pragudesse, koorunud röövikud siirduvad toituma kannikestele, et sügisel maapinnale peituda ja sinna talvituma jääda.
Rohetäpik
Emasliblikate tiivanarmad on valkjad, esitiivad on nö kolmnurksed, tagatiivad suured ja ümarad. Rohekaspruunid tiivad on kirjatud kontrastsete, tumedate tähnide ja tiivasoontega.
Rohetäpik
Isasliblikate ülatiivad paistavad veidi oranžikamatena ja nad jäävad emastest valmikutest natuke pisemateks ning nende tiivanarmad on oranžid.
