Mets-tondihobu ehk sinine tondihobu       Aeshna cyanea

Kiilidel kinnituvad lennulihased otse tiibade külge ehk neil puudub tiivaliiges ja seetõttu ei saa nad oma tiibu ette ja tahapoole liigutada või seljale kokku asetada – ürgtiibsed on juba ürgsest ajast sellisteks loodud. Kõik suuremad kiilid on eristiivalised, st et tagatiivad on eestiibadest laiemad.

Meie looduses elutseb 37 kiililiiki, aga paljud neist on haruldased või üpris lokaalse levikuga.

Metsa-tondihobud on levinud kogu Eestis. Suurte kiilide kehapikkust mõõdetakse seitsme sentimeetri ringis ja tiibade siruulatust kuni kümne sentimeetriseks. Isakiili tunnuseid näete Arne fotol. Kuid emakiili suurte liitsilmade taga märkame heledaid täppe ja tagakehal rohelisi laike, mis tähendab, et sugupooled on täiesti eristatavad.

Sügiseste soojade ilmadega võime tondihobusid kohata kuni oktoobrikuu keskpaigani.

Kõik meie suured kiilid on röövtoidulised ja toitumiseks jahitakse kõike kellest jõud üle käib: hetkel arvukalt parvlevatest surusääsklastest kuni väiksemate liigikaaslasteni. Surusääsklased napsatakse lõugade vahele ja kugistatakse alla lennul olles, aga suurema saagi korral on tegemist rohkem ning selleks laskutakse rohurindesse.

Tavapäraselt patrullivad tondihobud nö oma metsalagendikul või veekogul, aga suurem veekogu on jagatud territooriumiteks, mida kaitstakse ennastsalgavalt. Nii võib kahevõitluse käigus nõrgem sageli vette kukkuda, jäädes nii kaladele saagiks… Huvitav on aga see, et kiilid taluvad oma territooriumil teiste kiililiikide esindajad, kuid mitte oma suguvendi.

Metsa-tondihobud tegutsevad meelsasti hämaras kuni pimedani välja. Uudishimulikult lennatakse järve kaldal jalutavat inimest või järvel sõudvat paatkonda uurima, aga see huvi jääb vaid hetkeliseks.