Suur-kapsaliblika emane liblikas

 

Suur-kapsaliblikas       Pieris brassicae

 

Väike-kapsaliblikas      Pieris rapae

 

Teise põlvkonna kapsaliblikate valmikuid on üha arvukalt märgata lendlemas alates juulikuu lõpust ja neid näeme lendlemas nii maal kui linnade avamaastikel veel septembrikuul. Liblikauurijad ehk lepidopteroloogid täheldavad kümneaastast tsüklit, mil kapsaliblikaid võib ilmuda rohkearvuliselt.

Suur-kapsaliblikatel jääb tiibade siruulatus jääb viie kuni kuue sentimeetri vahesse ja esitiibade tipud paistavad laialt mustjad. Emaste liblikate esitiibadel näeme lisaks kahte musta punkti, aga isastel sarnased punktid puuduvad. Tiibade alaküljed kahvatult rohekaskollased, mis kaetud kerge tumeda tolmukorraga, sest suur-kapsaliblikad jäävad taimedele peatuma sageli suletud tiibadega ja nii on tiibade alaküljed hästi näha.

Väike-kapsaliblika isane isend

Väike-kapsaliblikate tiivavärvus võib vahel paista kreemjana, kuid seda pigem emasliblikatel. Tiibade siruulatus suurematest sugulastest sentimeetri jagu väiksem. Hallid paistavad vaid eestiibade tipud. Isasliblikate eestiival võime näha ühte halli punkti, kuid emasliblikatel paistab neid kaks. Tagatiibade eesservad mõlemal sugupoolel halli laiguga nagu ka rohekaskollased alatiivad. Lennuaeg sarnaneb suurematele sugulastele.

Väike-kapsaliblikas on nii suuruselt kui tiivamustrilt pea äravahetamiseni sarnane naeriliblikatele, kellel võib soojal suvel esineda osalist kolmandat valmikute põlvkonda.

Mõlemad kapsaliblika liigid toituvad kas õienenektarist või puumahladest, aga kahjuriteks on nende järeltulijad.

Väike-kapsaliblika röövik

Kapsaliblikate röövikud on tõsised taimekahjurid.

Teise põlvkonna emane suur-kapsaliblikas muneb peale paaritumist mitmel korral viisi kuni viiskümmend kollakat muna, kas ristõielistele taimedele või kapsalehtede alaküljele, kuid kogu viljakus võib ühel emasliblikal küündida kuni kolmveerand tuhande munani - päris märkimisväärne.

Munadest arenenud röövikud on alul kahvaturohelised. Nad suisa õgivad kapsalehti jättes leherood alles või söövad paljaks teiste ristõieliste lehed, millele emasliblikad nad munes. Mõne aja möödudes sirguvad hallikasrohelised röövikud kuni nelja sentimeetri pikkusteks, seljal kolme kollase pikivöödiga ja keha kirjatud mustade täppidega.

Mida siis teha, kui oled oma kapsamaal liblikaid märganud?

Tõhusaks, aga aeganõudvaks on osutunud oma „kapsanunnud“ iga paari nädala tagant ükshaaval üle vaadata ja seda toimingut tasuks korrata isegi septembris.

Vanasti korjati kapsaliblikate vastsed veega täidetud purki kuhu röövikud uputati. Mäletamist mööda söödeti purgi sisu hiljem kanadele, kus ikka kanu peeti, sest majapidamises ei tohtinud ju midagi söödavat raisku lasta.

Kapsaliblikate talviseks arengujärguks jääb nukk.