Valge-toonekured        Ciconia ciconia

Augustikuul tavaline vaatepilt, kui valge-toonekurgede seltsingud nii künnil kui maanteede veertes toimetasid ja toitu otsisid. Noorlinnud olid juba lennuvõimelised ja hulkusid esimesed paar nädalat ringi koos vanalindudega. Kuid läbi suve hulkusid ringi ka suured valge-toonekurgede seltsingud, mis koosnesid veel mittepesitsevatest kuni kolme aasta vanustest lindudest, aga septembri alul võime kohata ainult mõnda üksikut valge-toonekurge hulkumas või veel mittepesitsevate lindude seltsingut. Noorlinnud asuvad rändele eraldi ja tavaliselt vanalindudest isegi veidi varem.

Valge-toonekured lahkuvad alati kuidagi äkitselt - toimetavad, nagu poleks kusagile kiiret, aga ühel hommikul pead lihtsalt tõdema, et pole valge-toonekurgi enam mitu päeva märganud.

Miks peavad valge-toonekured oma talvitusaladele Lõuna-Aafrikas asuma rändele nii vara?

Valge-toonekured ei suuda pikalt sõulennuga rännata ja peavad kasutama oma pikal rändel hilissuviseid tõusvaid õhuvoole. Talvitusaladele rännatakse Türgi ja Vahemere idaosa kaudu, sest avamere ületamisi püüavad valge-toonekured vältida.

Esmakordselt pesitses meil valge-toonekure paar 1841. aastal Vastseliinas ja teadmiseks, et sama pesa on kasutusel tänini. Pesitsejate arvukuseks oli tänavu hinnanguliselt veidi üle viie tuhande paari ja arvukus on Eesti mandri osas olnud tõusev aastakümneid. Kui Saaremaalt võib leida vaid üksikuid pesitsevaid paare, siis meie väiksematel saartel puuduvad valge-toonekure pesad sootuks, aga mittepesitsevad linnud neil toitumas käivad.