Mets-õunapuu        Malus sylvestris

Aed-õunapuu          Malus domesticus

Veel sajandi eest kasvasid meie looduses mets-õunapuud kõikjal, kuid on nüüdseks looduskaitse all. Tänapäeval märkame samuti metsikult kasvavaid õunapuid, aga suures osas on tegu aed-õunapuu metsistunud seemikutega, sarnaselt maha jäetud õunaaedadega, mis märgiks kunagistest talukohtadest.

Mets-õunapuude kasvukohad jäävad pigem Lääne-Eestisse ja saartele, aga üksikuid uhkeid isendeid leiame ka mandrilt. Kaitsealused mets-õunapuud võivad kasvada kas põõsakujuliselt või suure, tiheda ja laiuva võraga puuna, kuid välimuselt meenutatakse ikka silmale harjunud aed-õunapuuid.

Oti mets-õunapuu on Eesti suurim ja kasvab Karksi ürgorus Mulgimaal ning on umbes kakssada aastat vana. Kõrgust on puul 14 meetrit ja tüve ümbermõõt kolmveerand meetri kõrguselt umbes neli ja pool meetrit – võimas. Kas Oti õunapuu on mets- või metsitunud aed-õunapuu, pole kindlaks tehtud. Viljad kasvavad Oti õunapuul suurte, aga vihadena, kuid lehed puul ja võrsed on karvadeta nagu mets-õunapuul?

Tänavu on hea õunaaasta ja kahel liigil on kergem vahet teha, sest metsistunud aed-õunapuude viljad säilitavad siiski osaliselt oma sordiomase välimuse ja osaliselt maitse ning sünnivad süüa. Mets-õunapuude viljad jäävad alati pisikesteks, kõvadeks, rohelisteks ja vihadeks. Viljad püsivad puudel ka pärast külmade saabumist  ja siis neid muistsel ajal toiduks tarvitatigi, sest siis paranes õunapabulate maitse.

Aga vaatame ka õunapuude lehti.

Kui aed-õunapuude lehtede alumine külg on tugevalt karvane, siis mets-õunapuu lehe alakülg on sile ja saagja servaga. Mets-õunapuude võrsed on siledad ja vahel võime okstel näha kasvamas tömpide otstega astlaid.