“Sõna on tabu” on Kristel Vilbaste lühemate lugude kogumik, mida saadavad Ann Aotäht Sarve illustratsioonid. Need päevakajalised, Eesti elu puudutavad mõtisklused on ajakirjanduse veergudel toimetajate käe alt läbikäinutena ilmunud, kuid on siin raamatus esitatud autorile kõige meelepärasemal kujul.
Autori sõnul on vanarahva üleskirjutistest teada, et külla tulnud inimesele ei tohtinud keelata joogivett, aset ja sauna. Tänapäevasele inimesele ei ole hea toon keelata öelda välja oma arvamust – peaasi, et ta teeks seda õigel ajal õiges kohas ja õiges seltskonnas, kas või nagu kirjanik oma lugejatele. Aga eks selle igaüheõiguse ja igaüheviisakuse piire on alati proovile pandud.
"Mis on juhtunud tänapäeva ühiskonnas? Me olemegi loodus pimedad. Suur osa inimesi näeb muru lihtsalt rohelise maapinna- kattena, aga isegi väga monokultuurseks mürgitatud murus on paar-kolm kõrrelise liiki, visalt ajab end sealt välja ka mõni oblikaliik ning võilill. Seal on vihmaussi känkraid ja sipelga pesakuhi kuid, vihmaveelohke, mis muudavad muru tumerohelisemaks. Pole vist mõtet lisada, et muru liikideks lahutamine võib vahel olla elupäästev kogemus, tavalises õuemurus on alati ja igal pool olemas meie vere kinnipanemise taimed raudrohi ja teeleht.
Aga nii nagu paljud ei erista murus erinevaid liike ja elureid, arvavad, et see ongi lihtsalt muru, nii ei näe nad ka metsa muu kui rohelise seinana. Ja isegi see, et nad ei näe, pole nii oluline, vaid see, et nad ei taha näha. Et see koosneb erineva vanuse ja liikidega puudest, et neil puudel on oma elu, ka inimese elu toetav elu. Miks nad ei taha? Võibolla ei suuda lihtsalt selles tohutus infotulvas kõike hoomata?
Kuid otsuseid, mida saab teha meid ümbritsevas keskkonnas, mis sageli mõjutavad meie heaolu ja võibolla ka kogu planeedi tulevikku, ujuvad vaikselt meist mööda. Otsuseid tehakse ja neid esitatakse pimedatele, kes sageli ei mõistagi, millest neile räägitakse.
Raamatut saab nii sirvida, kui osta suurematest raamatupoodidest.
