Harilik saarmas      Lutra lutra

Seis meie vooluveekogudes on sügiseselt kõrge, aga veesoojus püsib veel +6 kraadisena.

Saarmad on looduses siiski harva kohatavad loomad, kelle urgude sissekäigud jäävad ikka veetasemest allapoole, mis võimaldab varjatuma ja turvalisema elukeskkonna. Lisaks ei lase pesa sissekäigu ees olev veelukk talvekülma sisse.

Saarmas on kena kärplane, kes eelistab üksikeluviisi ja päris oma urgu. Täiskasvanud vanaloomad saavad kokku ainult innaajal.  Tegu on meie looduse suurim poolveeline kiskjaga. Vanaloomade kehapikkus jääb alla meetri, kuid täiskasvanud isasloomad on emas- ja noorloomadest kuni kolmandiku võrra suuremad ning ka raskemad. Saarmate pruun kasukas on tõeliselt kaunis, tihe, veekindel ja vastupidav, sest veelooma naha ruutsentimeetril kasvab kuni viiskümmend tuhat karva ehk lühikese aluskarva vahele jäävad väikesed õhumullid, mis lasevad märguda ainult pealiskarval.

Tegutsemist alustavad saarmad sageli videviku saabudes.

Aga kuidas ja mille abil saarmad sügiseselt sogases vees pimeduse saabudes orienteeruvad?

Nende nägemine vee all üpris hea, kuid jahipidamisel aitavad saarmaid oluliselt nende pikad vurrud, mis teavet hästi edastavad. Sukeldumisel sulgeb loom nii ninasõõrmed kui kõrvad ja vee alla saab saarmas jahil olles jääda vaid napiks pooleks minutiks.

Saarmas on püüdnud võldase

Millest sügisel ja talvel toitutakse?  

Saarma söömiskohtadelt võime leida sagedamini peatoiduse ehk kalade jäänuseid. Muidugi jahitakse veekogude põhjamutta talvituma pugenud konni, limuseid ja jõevähke, kui neid vesikonnas veel elutseb. Toitumispaika jäetakse alati midagi vedelema. Kui peapool ja teised paremad palad söödud, siis näiteks kivile jäetakse sabapoolik alles. Kuid jäätmed kauaks vedelema ei jää  sest tähelepanelikke silmi leidub ümbruskonnas hulganisti ja toit pole ju raisata. Jõgede jäätumise aegu liiguvad saarmad vastuvoolu, jäävabamatele, kiirema vooluga aladele. Vahel väiksematesse ojadesse või isegi kraavidesse. Ööpäevane toidutarve võib saarmatel ulatuda kilo-pooleteiseni, et ellu jääda. Kuid karmidel talvedel võib sellise koguse saagi püüdmine osutuda asukohast olenevalt keeruliseks. Kevadeks kaotavad saarmad kuni kolmandiku oma kehakaalust.

Oma tegutsemisala märgistatakse roojahunnikutega: kividel, kändudel või kallastel ja sellises hallikat värvi hunnikus paistavad nii kalasoomused kui luud ning hunnik haiseb täiesti tuntavalt traani järele.

Looduslikest vaenlastest võiks saarmaid kimbutada ainult hundid.