Fotod VikipeediA
Täiskasvanud isalind
Männileevike Pinicola enucleator
Männileevikesed on meil harva kohatavad talikülalised. Neid erineva arvukusega harva nähtavaid talikülalisi märgatakse tegutsemas pigem Põhja- või Lääne-Eestis ja igal talvel me ei pruugi neid kohata. Nö „headel aastatel“ on meil talvitunud kuni tuhatkond männileevikest, kuid nende arvukus tundub vähenevat.
Kuid metsatundrates pesitsenud linnud on värvikad, kaunid ja inimesi usaldavad. Sulestik on isalinnul punaroosa, aga emalinnul oliivihallikas. Tänavu suvised noorlinnud on veel emalindudega sarnases sulestikus, aga veidi tuhmima välimikuga.
Emalind või tänavu suvine noorlind
Männileevikesed sarnanevad suuruse poolest kuldnokkadega. Nende tume nokk on suur ja kumer. Lennupilt kiire ja lainjas. Lindude tiibadel märkame iseloomulike valgeid vööte ja pikka saba.
Puudel ja põõsastel toitu otsides tegutsetakse päris rahulikult, maal- või lumel liigutakse hüpeldes, kuid kohmakalt. Hilissügisel toitutakse puudele jäänud marjadest või külmunud viljadest, aga ka männikäbidest seemneid nokitsedes. Südatalvel otsitakse kuuskedelt pungi. Nii võimegi männileevikesi kohata väga erinevates puistutes ka linnaparkides ja kalmistutel.
Tähelepandamatuteks värvikad männileevikesed kindlasti ei jää.
