Selguse toob Vello Keppart
Pildistas LK meeskond
Lehes tamm
Ürgsed tammed olid igihaljad. Paljud tamme liigid hoiavad lehti kaua puul: suvehaljastel liikidel jäävad kolletunud lehed hilissügiseks ja talveks, pooligi- ehk talvehaljastel püsivad rohelised lehed kuni pungade puhkemiseni kevadel, igihaljastel tammedel püsivad lehed kaks ja enam aastat (Laas, Tamm, 1998: 350).
Harilikul tammel, punasel tammel, harilikul valgepöögil ja harilikul pöögil esineb üksikuid isendeid, kellel pruunid surnud lehed (mitte rohelised lehed) jäävad puusse kevadeni.
Millised harilikud tammed jäävad talvel pruuni leherüüsse kevadeni?
Kas nendeks on vara- või hiljapuhkevad tammed? Erinevad allikad annavad erinevaid vastuseid.
Ants Viires (1975:110) kirjutab: „Tammelehed äratasid selle poolest tähelepanu, et osal tammedest jäid need talveks külge. Sellist tamme nimetati kivitammeks ehk leseks tammeks.“ Mall Hiiemäe (1972) nimetab raudtammeks, talvetammeks või leseks tammeks neid, millele kuivanud lehed külge jäävad.
Raamatus „Eesti taimenimetused“ (1993: 518) on Gustav Vilbaste kirjutanud tamme kohta järgmist: „Mõnel pool tehakse nimetustes vahet vaid selle järgi, kuidas hoiduvad lehed puul: jäävad kuivanud lehed talvel kauemaks ajaks puule, siis on talitamm, lesetamm, raudtamm, ka leinatamm. Suvitammel langevad lehed sügisel maha.“ Kristel Vilbaste (2019) on Looduskalendris kirjutanud lesetammest ehk raudtammest, kes lehti ei taha sügisel langetada. Suve-, lese- ja raudtamme mainitakse ka Looduskalendri teises artiklis (Tammed … 27.9.2012).
Selge: talvel pruuni lehti kandvaid puid on eestlased nimetatud talitammeks, lesetammeks, raudtammeks, kivitammeks või leinatammeks. Tavalisemaks hariliku tamme vormiks on suvitamm, kes sügisel kõik lehed langetab.
Suve- ja talvetamme vormide erinevustesse püüab selgust tuua Heldur Sander (2021) oma artiklis:
„Varased kirjeldused segaduse kütkes"
Siinse piirkonna tammed kirjeldas August Wilhelm Hupel ühes hilisemas kirjutises [11] kui Quercus robur Linné 1753 ja teisena Q. foemina Miller 1768. A. von Löwis lähtus Saksa botaaniku Carl Ludwig Willdenowi [24] tööst ja käsitles tammesid kui kivi- või talvetamme (sks Die Stein- oder Wintereiche: Quercus robur) ja suvetamme (Die Stiel- oder Sommereiche: Q. pedunculata) [12]. Esimese all mõeldi meil looduslikult mittekasvavat kivitamme (Quercus sessiliflora Salisbury 1796), praegune nimi Q. petraea (Mattuschka) Lieblein 1784, ja teisena meie looduslikku tammeliiki. Mõlema liigi levik oli tollal antud sarnaselt (Europae nemoribus), sest see polnud täpselt teada [24]. Hiljem [13] viidati saksa loodusteadlase Johann Matthäus Bechsteini käsitlusele [4]. Selline lähenemine oli tingitud Euroopa tammede liigitunnuste muutlikkusest, taksonoomilisest segadusest ja liiginimetuste erinevast aktsepteerimisest [1, 8, 18, 24].
Dendroloog Karl Auna järgi on meie metsade tamme botaaniline nimi Quercus pedunculata Ehrh. Tema lehed on väga lühikese varrega, lehealus südajas ja tõrud pikkade vartega, 3‒6 cm. See puu puistab sügisel lehed maha ja puhkab talvel lehetuna.
Siin-seal leiti mõned eksemplarid, mis seisid aga talv läbi kuivanud pruun-kollakates lehtedes. Seda pandi tähele Pärnu linna tammealleedel, kus üksikud puud olid vanas lehes. Talvel leheta ja lehtedes olevate tammede välimuses vahet näha ei olnud ‒ lehed, tõrud ja nende varred olid ühesugused. Siiski nähti kahe liigi vahel tähtsat bioloogilist erinevust.
1925. aasta kevadel näiteks läksid talvel lehes olevad tammed Pärnus lehte 3–4 nädalat hiljem kui need, mis olid talvel lehtedeta. 3. juunil 1925. aastal hakkasid talvel lehes olevad tammed õitsema, uusi lehti veel ei olnud. Teistel tammedel olid aga juba 6–7 tolli (15‒17 cm) pikkused noored kasvud ja õitsemisaeg ammugi möödas. Meie kliimaoludes kahjustavad tammede juurdekasvu sageli kevadised hilised öökülmad, seetõttu kasvatati tammesid noores eas teiste puude varjus. Talvel lehes seisvatele ja kevadel kuu aega hiljem lehte minevatele tammedel oli hiliste öökülmade mõju tähtsusetu. On nimetatud, et neid kirjeldas Tschernjajev Ukrainas 1858. aastal kui Quercus tardiflora. Seesama tamm leidus ka Eestis, teda tuleb nimetada Quercus pedunculata tardiflora Tschernjajev ja sel puul peaks meie kliimas olema iseäraline tähtsus [2, 3].
Kuidas eristada suve- ja talvetamme?
Pärnu ringkonna metsarevidendi Arthur Hermann Rühli andmeil hõlmas talvetamm Lääne-Eestis Pärnumaal tammedest 20%. Ka õpetatud agronoom Ruubel teatas, et Viljandimaal oskab maarahvas talve- ja suvetamme teineteisest hästi eraldada [15]. Theodor Nenjukov toob ka suve- ja talvetamme eraldamise tunnused. Suvetamme (Quercus pedunculata Ehrh. var. praecox Czern.) võra on lai ja laiuv, lehed puhkevad 3–4 nädalat varem ja satuvad seetõttu hiliste kevadekülmade ajajärku. Tamme tõrud on suured ja puit sinakaskollane. Mehaaniline kude moodustab 80%. Talvetamme (Q. pedunculata Ehrh. var. tardiflora Czern.) võra on kokkusurutud, ülessuunatud, lehed puhkevad 3–4 nädalat hiljem ja jäävad seetõttu hiliste kevadkülmade ajajärgust välja. Tamme tõrud on väiksed ning puit helekollane ja kõva. Mehaaniline kude moodustab 90%.
Nähtub, et K. Aun ja Th. Nenjukov olid kursis kuulsa Ukraina loodusteadlase ja Harkovi ülikooli kauaaegse professori Vassili Matveievitch Tschernaiewi (ka Basil Matveievich Czerniaiev jt nimekujud) [16] tööga, kus eelnimetatud kaks tamme teisendit algselt kirjeldati [22]. Nende kahe tamme teisendi tunnused on uuesti avaldatud ning neid ka geneetiliselt uuritud [6] ja tõesti tuvastatud vastavad erinevused.
Th. Nenjukovile vastab K. Aun [3] ja küsib, miks nimetati neid tammesid talvetammedeks (sks Wintereiche), sest selle nime all tunti tollal kivitamme ladinakeelse nimetusena Quercus sessiliflora Sm., mida nimetame talvetammeks. Nähtub, et aeti segamini kivitamm (praegu Q. petraea) ja talitamm (Q. pedunculata Ehrh. var. tardiflora Czern.). Selle põhjuseks oli, et kivitamme puud lehtivad Eestis 10‒14 päeva hiljem kui hariliku tamme omad ja lehed püsivad talv läbi. Talv läbi lehti säilitavat harilikku tamme (raudtammed) käsitleti Eestis aga vormina [14]. Need erinevused on praegugi tuntud siiski teisenditena, eesti keeles talitamm, ka raudtamm või lesetamm, vastavalt siis (Quercus robur L. var. tardiflora Czern.) ja suvetamm (Q. robur L. var. praecox Czern.) [7].
Kasutatud kirjandus:
[1] Anonymus, 1792. Character einige neu bestimmten Pflanzten. Hoppe, D. H. (Hrsg.). Neues botanisches Taschenbuch für die Anfänger dieser Wissenschaft und der Apothekerkunst aus das Jahr 1792. Regensburg, 43–60.
[2] Aun, K. 1927. Meie tamme liikidest. – Eesti Mets 7(4): 79–80.
[3] Aun, K. 1932. Meie metsapuude tundmaõppimisest. – Eesti Mets 12(5): 149-150.
[4] Bechstein, J. M. 1821. Forstbotanik oder Naturgeschichte der Deutschen Holzgewächse und einiger fremden für Oberförster, Förster und Forstgehülfen. Hennings Buchhandlung, Gotha.
[7] Eestikeelsete taimenimede andmebaas (http://taimenimed.ut.ee/cgi-bin/taimenimed.cgi?lang=ld&query=q vt. 01.05.2019).
[8] Haddington, T. H. 1765: 421. A Short Treatise on Forest-trees, Aquaticks, Ever-greens, Fences and Grass-seeds, by the right honourable the late Earl of Addington. James Reid, Edinburgh.
[11] Löwis, A. v. 1813. I. Naturgeschiche der Eiche. II. Ueber die Aussaat des Eichen. – Neueres ökonomisches Repertorum für Livland 1(2): 125–186.
[12] Löwis, A. v. 1815. Anmerkung des Herausgebers. – Neueres ökonomische Repertorium für Livland 3(3): 426.
[13] Löwis, A. v. 1824. Ueber die ehemalige Verbreitung der Eichen in Liv- und Ehstland. Ein Beitrag zur Geschichte des Anbaues dieser Länder. J. E. Schünmann, Dorpat.
[14] Mathiesen, A. 1934. Dendroloogia. Akadeemilise metsaseltsi kirjastus, Tartu.
[15] Nenjukov, T. 1931. Materjale Eesti dendroloogilise floora tundmaõppimiseks – Eesti Mets 11(2): 33-38.
[16] Прокудин Ю. Н. [Prokudin, J. N.] 1953. Выдающийся русский ботаник XIX столетия В. М. Черняев. Издательство Харьковского университета, Харьков.
[18] Rees, A. 1819. The Cyclopaedia; or, Universal Dictionary of Arts, Sciences and Literature. Vol, 29. London, Printed for Longman, Hurst, Rees, Orme & Brown.
[22] Черняев, В. М. [Chernyaev, V. M.] 1858. О лесах Украины. Речь, произнесённая в торжественном собрании Харьковского университета 1 сентября 1857 г. Москва.
[24] Willdenow, C. L. 1805. Caroli a Linné Species Plantarum exibentes Plantas Rite Cognitas ad Genera Relatas cum Differentius Specificis, Nominibus trivialibus, Synonymis Selectis, Locis Natalibus secundum Systema Sexuale digestas. Tomus IV, Berolini, Impensis G. C. Nauk. Available online at: http://bibdigital.rjb.csic.es/ing/Libro.php?Libro=3394.“
Varapuhkev ja hiljapuhkev fenoloogiline vorm on peale hariliku tamme ka harilikul pöögil, harilikul haaval ja harilikul kuusel. Harilikul tammel eristas (1858) Harkovi ülikooli botaanik Czernajew, Vassilii Matveievitch (1794-1871) varapuhkeva ja hiljapuhkeva teisendi (varieteedi) varietas praecox ja tardiflora. Teistel nimetatud puuliikidel sellist teisendi või vormi teaduslikku nime ei ole pandud.
Lehtede talveks puule jäämine aga ei tohiks olla aluseks teisendiks määramisel, sest kõik hilja puhkevad teisendid ei ole automaatselt talvetammed.
Aino Kalda kirjutab tamme kirjelduses (Eesti …, 1969: 338-339): „Harilik tamm on tugevasti varieeruv liik. Eraldatakse kaks ökoloogilist rassi: var. tardiflora Czern. – talvetamm (ka raud- ja lesetammeks nimetatud) ja var. praecox Czern. – suvetamm. Esimene lehtib ja õitseb 2-4 nädalat teisest hiljem ning lehed jäävad tavaliselt talveks puule“ Aino Kalda (1972: 518) kirjutab Eesti Looduses sama: „Süstemaatikud on erineva arengurütmiga rassid eristanud kaheks varieteediks: – talvetammeks (ka raud- ja lesetamm; var. tardiflora), mis õitseb ja lehtib kuni kuu aega teisest varieteedist – suvetammest (var. praecox) – hiljem ning mille lehed jäävad tavaliselt talveks puule.“ Sama suve- ja talvetammest kirjutavad Ülo Tamm ja Eino Laas (1998: 4) ning ütleb Urmas Laansoo (Mikomägi, 2009).
Mõned allikad aga mainivad, et just varapuhkev tammevorm on talvel lehes (Pruuli, 3.2.2020; Aasta … 9.2.2024; Muist … 2.2.2025). Ilmselt on eksitud?
Eestikeelsete taimenimede andmebaas nimetab suvitamme var. praecox ja talitamme (raudtamm, lesetamm) var. tardiflora. Eesti keele sõnaraamat ja Eesti keele seletav sõnaraamat toob näiteid: suvetamm on hariliku tamme varapuhkev teisend, talvetammel jäävad kuivanud lehed talveks külge.
Allikad
Aasta puu lumised lehed. Looduskalender, 9.2.2024. https://www.looduskalender.ee/n/node/8309
Eesti NSV floora, 4 kd. Tallinn, 1969.
Hiiemäe, Mall. Tamm rahva arvamises. Eesti Loodus, 1972, 10: 601-602.
Kalda, Aino. Tammest ja tammikutest. Eesti Loodus, 1972, 9: 513-520.
Laas, Eino; Tamm, Ülo. Tammed laiast maailmast. Eesti Loodus, 1998, 8: 350-352.
Mikomägi, Margus. Taimetark Urmas Laansoo. Nädaline, 20.06.2009.
Muist tammesid on veel lehes. Looduskalender, 2.2.2025. https://www.looduskalender.ee/n/en/node/9195
Pruuli, Maia. Ilus võimas puu ehk meie oma harilik tamm. Koosloodus, 3.2.2020. https://koosloodus.ee/blog/ilus-voimas-puu-ehk-meie-oma-harilik-tamm/
Sander, Heldur. Eesti tammede uurimise varasem lugu: jämedus, vanus ja teisendid. Eesti Mets, 2021, 3: 56-61. https://dea.digar.ee/?a=d&d=AKeestimets202109.1.60&
Tammed poetavad tõrusid. Looduskalender, 27.9.2012. https://www.looduskalender.ee/vana/node/14645.html
Tamm, Ülo; Laas, Eino. Tamm – põline ja vägev. Eesti Loodus, 1998, 1: 3-5.
Viires, Ants. Puud ja inimesed. Puude osast Eesti rahvakultuuris. Tallinn, 1975.
Vilbaste, Gustav. Eesti taimenimetused. Tallinn, 1993.
Vilbaste, Kristel. Lesetammest ehk miks mõnel tammel lehed ei kuku. -- Looduskalender, 9.11.2019. https://www.looduskalender.ee/n/node/3984
