Vesipapp Cinclus cinclus
Vett meie jõgedes on palju, aga mõne kärestikulisele jõelõigu läheduses või mõne vanema veskitammi alla sattudes peaks veepiiril toimuvat veidi tähelepanelikumalt uurima.
Tähelepanelik võib märgata vesipappi ehk jõeköstrit tegutsemas, sest vanarahvas lindu nõnda kutsus. Vesipappi märgates, jäägu avastaja pigem rahulikult paigale, sest tegu on inimpelgliku ja valvsa linnuga. Lähemale võid linnule liikuda, kui vesipapp peaks sukelduma või on vesipapp vaatleja avastanud ning hoopis eemale lendab.
Vahel annab vesipapp endast teada nõrga ja tasase lauluga: LINK
Kui talvisel ajal kohtame tegutsemas pigem üksikut lindu, siis märtsikuus (pehmemal talvel juba veebruaris) otsivad ja leiavad papid omale paarilise, et juba kaaslasega koos lennata, kas märtsi lõpul või aprilli alul kaugele Põhjalasse pesitsema. See on haruldane juhus, kui vesipapid peaksid meie loodusesse pesitsema jääma.
Vesipapp. Suur Taevaskoda
Nähtavalt hakkavad silma vesipapi valge kurgualune ja rind. Peasulestik võib lindudel olla nii pruun kui must nagu ka seljasulestik. Märkame veel lühikest saba ja tugevaid jalgu. Vesipappe võiks suuruselt võrrelda rästastega: kehapikkust kuni paarkümmend sentimeetrit ja kaaluks umbes seitsekümmend viis grammi.
Vesipapi sulestik meenutab kohtajale köstri kuube ja seda muljet kinnitavad ka linnu liigutused. Nii enne vette sukeldumist või linnu häirimise ehk ehmatuse korral teeb jõeköster kiireid kummardusi. Vesipapp on meie ainus laululind, kes on suuteline jões nii ujuma kui sukelduma (sukeldub ka jäälind).
Toidupoolist leitakse veekogu põhjast ja seda vastuvoolu, mööda põhja joostes. Veealusel liikumisel kasutavad linnud voolus ka tiibade abi. Veealuse jahiretke pikkuseks võib olla umbes paarkümmend meetrit ja sukelduse kestvuseks mõnikümmend sekundit. Jõe põhjas hoiavad linnud endid varvastega kinni, kui nokaga kivikesi ringi keeratakse, et nende alt midagi söödavat leida või väikekala haarata. Kui lind varvastega põhjast lahti laseb, vupsab kerge lind koheselt pinnale.
Lindude tegutsemine vees muutub keerulisemaks, kui voolukiirus ületab 3 m/s, sest vesi muutub sogasemaks ja halveneb nähtavus. Vesipapid sukelduvad kuni pooleteise meetri sügavuses vees.
Keda vesipapid vee all toiduks jahivad?
Toiduotsingutel ollakse kogu lühikese päeva vältel. Vees toimuvat passitakse tähelepanelikult, kas kivilt või jääservalt, aga vahel sukeldutakse ujumise pealt või sööstetakse vette lennult.
Püütakse kuni viie sentimeetri pikkuseid kalu või suuremate kalade maime ehk neid kalaliike, kes selles jões elutsevad. Lõheliste kudepesa leides toitutakse kalamarjast. Talviselt külmas vees leiab lind vähem vesikakandeid, kirpvähke, kiilivastseid, limuseid või kaane.
Vesipapi ööbimispaik vesiveskis
Õhtuhämaras otsitakse omale sageli juba tuttav majutuspaik, kus ollakse kaitstud öisel ajal liikuvate kiskjate eest. Kuid näiteks rootslased valmistavad vesipappidele jõgede kallastele lihtsaid, pisikesi ööbimiskaste ja need on karmil talvel lindudele suureks abiks.
Vesipappide vaatlused: LINK
