Halljänesed lippavad teist nädalat ringi

Foto Arne Ader, loodusemees.ee

Halljänes

Halljänes      Lepus europaeus

Vastu õhtuhämarat ilmuvad halljänesed avamaastikule. Päevane aeg tukutakse maha põlluveersetes võpsikutes või metsatukkades, kus peitumiseks tihedat taimestikku. Varahommikul enne puhkepaigale siirdumist tehakse hulk nn jänesehaake, et arvukaid vaenlaseid eksitada. Halljänesed on paiksed loomad, liikudes oma sünnikohast vaid paari kilomeetri raadiuses ringi, aga see-eest tuntakse oma eluala põhjalikult. Lisaks aitavad jänest terav kuulmine ja väledad jalad. Ja ega nende talvekasukas suvisest suurt ei erine, vaid jätab veidi kohevama mulje ja seda heleda aluskarva tõttu.

Ümbruses elutsevatele liigikaaslastele jäetakse lõhnamärke ehk nii alalõua-, kubeme- kui anaalnäärmete eritist, aga iseloomulikku jäneselõhna eritavad kubemenäärmed.

Halljäneste põhivaenlaseks peetakse rebaseid, kes sarnastel kultuurmaastikel ringi liiguvad, aga neid on vähemaks jäänud. Teisigi kimbutajaid jänestel jagub, näiteks ilvesed. Heledahäälset jänesekisa võib kuulda ainult looma hädaolukorral.

Viljakatel halljänestel algas viimane jooksuaeg mõne nädala eest ja osad loomadest jooksid ka lumeta veebruaris. Ühe indleva emaslooma järel võib lipata vahel isegi kolm-neli isaslooma. Sel juhul pole välistatud nendevahelised kisklused. Innaajal ei kujune see lihtsaks jäneste mänguks: pärast võib olla kasukas lõhki rebitud, pikad kõrvad puruks kistud või mõnel isasel silmnägu armiline.

Looduses on tähelepanelikud kindlasti juhtunud nägema „jänesepoksi“? Siis istub veel mitte paaritusvalmis jäneseemand tagajalgadel ja tõrjub liiga innukat kosilast eemale. Halljäneste emasloomadel kestab tiinusaeg nelikümmend päeva või veidi kauem. Jooksuaeg oleneb talve karmusest ja võib alata juba jaanuaris ja kesta augustini ehk siis kolm kuni neli korda.

Täiskasvanud halljänestel jagub kehapikkust kuni kuuekümne sentimeetri jagu, pluss kümme sentimeetrine sabajupp. Keskmiselt kaaluvad nad umbes kolm kilo, kuid isasloomad on samaealistena veidi raskemad.

Halljänesed toodi Eestisse mõisate aegadel jahipidamise eesmärgil ja nii nad meie loodusesse toodi, hoolimata sellest, et pärinetakse lõunapoolsematelt aladelt.