National Geographicu, Los Angeles Timesi ja BBC põhjal
Jane Goodall esinemas Mizzou Arenal. Foto: Mark Schierbecker, Wikimedia Commons
Briti etoloog ja primatoloog Jane Goodall muutis jäädavalt meie arusaama iseendast. Kõik sai alguse 1960. aastal, kui noor Goodall, kuulsa antropoloogi Louis Leakey soosik, saabus praeguse Tansaania Gombe Oja rahvuspargi metsikutele kallastele. Teadusmaailmas valitses toona kindel veendumus: inimene on ainus olend, kes valmistab ja kasutab tööriistu.
Kuid ühel vihmasel 1960. aasta oktoobripäeval nägi Goodall midagi, mis pidi selle müüdi maatasa tegema.
Šimpans, kellele ta hiljem pani nimeks David Hallhabe, istus termiidipesa kõrval. Ta murdis rohulible, lükkas selle ettevaatlikult pessa, ootas hetke ja tõmbas siis välja, et selle külge klammerdunud putukaid süüa.
See polnud juhuslik tegevus, see oli sihipärane tööriista kasutamine. Kui Goodall oma avastusest Leakeyle teatas, oli mentori vastus legendaarne: "Nüüd peame me ümber defineerima inimese, ümber defineerima tööriista või tunnistama šimpansid inimesteks!"
See polnud ainus põrutav avastus. Goodall dokumenteeris ka esimesena, et šimpansid pole sugugi paadunud taimetoitlased – nad peavad jahti ja söövad liha.
Tema kannatlikud vaatlused paljastasid, et neil on keerukas sotsiaalne elu, mis on täis emalikku armastust, leina, rõõmu ja isegi julmust, mis sarnanes sõjapidamisega.
Nimedega ahvid ja solvunud teadlased
Goodalli lähenemine oli oma ajas radikaalne. Ajal, mil teadlased pidasid rangelt kinni objektiivsusest ja nummerdasid oma uurimisaluseid, andis tema šimpansitele nimed: Flo, Hr. McGregor, Gilka. Ta kirjeldas nende isiksusi ja emotsioone, mis ajas tolleaegsel meeskesksel teaduspõllul paljudel harja punaseks. Teda peeti alguses "National Geographicu kaanetüdrukuks", kelle tegevust ei võetud surmtõsiselt.
Kuid Goodall ei lasknud end kriitikast heidutada ja jätkas oma uurimistööd. Visadus ja erakordne vaatlusvõime kandsid vilja. Nagu hiljem nentis bioloog Stephen Jay Gould, sai Goodalli tööst "üks läänemaailma suurimaid teaduslikke saavutusi". Ta sillutas tee teistele naisteadlastele primatoloogias, nagu gorillauurija Dian Fossey ja orangutanide ekspert Birutė Galdikas. Ta näitas maailmale, et empaatia ja teaduslik rangus ei välista teineteist, vaid võivad hoopis käsikäes käia.
Kanakuudis sündis legend
See erakordne side loodusega sai alguse juba varases lapsepõlves Inglismaal Bournemouthi rannikulinnas. Lapsena kadus ta kord tundideks kanakuuti, et oma silmaga näha, kuidas kana muneb. Kui ta lõpuks, põnevast avastusest särades, välja jooksis, ei riielnud ema temaga, vaid kuulas kannatlikult ära tütre esimese teadusliku vaatluse kirjelduse.
Ema kinkis talle raamatuid loomadest, doktor Dolittle'i ja Tarzani lugusid. "Ma olin meeletult armunud džungli isandasse ja kohutavalt armukade tema Jane'i peale," kirjutas Goodall hiljem, "just unistused elust Tarzaniga metsas viisid mind otsusele minna Aafrikasse, elada loomadega ja kirjutada neist raamatuid."
See unistus viis ta 1957. aastal Keeniasse, kus saatus viis ta kokku Louis Leakeyga ja ülejäänu on juba ajalugu.
Kui meie peegelpilt näitas tumedamat poolt
Goodalli esimesed kümme aastat Gombes maalisid pildi šimpansitest kui inimestest "meeldivamatest" olenditest. Kuid 1970. aastate keskel see idüll purunes.
Ta oli tunnistajaks jõhkrale ja organiseeritud agressioonile, mida nimetas "nelja-aastaseks sõjaks". Üks isaste šimpansite kamp ründas süstemaatiliselt naaberkogukonda, tappes kõik isased ja alistades emased. See oli esimene kord, kui teadlane dokumenteeris primaatide vahel sellist organiseeritud vägivalda.
"Siis avastasime äkki, et šimpansid võivad olla jõhkrad – et neil, nagu meilgi, on oma loomuses tume pool," kirjutas ta. See avastus oli šokeeriv, kuid Goodall ei varjanud seda. Ta mõistis, et šimpansite uurimine ei paku meile mitte idealiseeritud, vaid ausa peegelpildi meie endi kauge mineviku kohta – nii heas kui halvas.
Teadlasest sai väsimatu šimpansite eestkõneleja
1986. aastal toimus Goodalli elus järjekordne pööre. Nähes salaja filmitud kaadreid laborišimpansite väärkohtlemisest, otsustas ta, et ei saa enam vaikides pealt vaadata. Temast sai väsimatu rändur, kes veetis aastas ligi 300 päeva teel olles, et rääkida inimestele metsade hävitamisest, elupaikade kaitsest ja loomade õigustest.
1987. aastal asutas ta Jane Goodalli Instituudi, mis toetab teadusuuringuid ja teavitustööd. Samuti lõi ta noortele suunatud ülemaailmse programmi "Roots and Shoots". Ta mõistis, et šimpanseid ei saa päästa, kui ei aita kohalikke kogukondi, kes nendega koos elavad. Kuni oma surmani jätkas ta esinemisi ja inspireeris miljoneid inimesi üle maailma, meenutades neile, et igaühe väikesed valikud loovad kokku suure muutuse.
Jane Goodalli pärand ei seisne aga ainult teaduslikes avastustes. Tema tõeline kingitus inimkonnale on sügavam arusaam, et me pole siin planeedil üksi oma mõtete ja tunnetega. Ta näitas, et piir inimese ja looma vahel on hägusam, kui me arvata oskame.
