Pildistas Peep Käspre
Vöötkakku sai pildistatud Lääne-Virumaal mõne nädala eest
Vöötkakk Surnia ulula
Vöötkakud on meil juhuslikult pesitsenud vast ainult mõnel üksikul korral (oleme nendest ka teada andnud). Ega läbirändajate või talvituvate vöötkakkudega just sageli kokku ei trehvata ja kui, siis Pärnu-, Läänemaal, või põhjaranniku kandis.
Meie arvukaima, päris hästi tuntud händkakuga võrreldes on vöötkakk poole pisem, umbes haki suurune, aga samuti pika sabaga, mis sobiks võrdluses enam raudkullile. Kehapikkust neljakümne sentimeetri ringis, tiibade siruulatust kuni kaheksakümmend sentimeetrit, aga kaal võib isendite lõikes kõvasti kõikuda: veidi üle paarisaja grammi kuni neljasaja grammini välja.
Vöötkakke sugupooliti looduses eristad pole võimalik. Äratundmiseks piisab teadmisest, et vöötkaku rinnasulestikul võime märgata selgeid ristvööte sest ühelgi teisel kakul sellist „madrusesärki“ pole (kõigil vanalindudel on träpsuline rind). Lennupildis sarnaneb kakk veidi raudkullile just sarnase vöödilise sulestiku tõttu.
Vöötkakku päevane jahipidamine sobib kokku ka raudkulli tegemistega. Jahti peetakse enamuses avamaastikul, põllumassiividel või raielankidel - seal kus uruhiiri jagub.
Vöötkakud peavad lugu kõrgetest vaatluskohtadest, vaata Peebu pilte. Iseloomulik on ka paigal- ehk rappelend.
Vöötkaku sulestik on musta, tumepruuni, valgekirju, pea teiste kakkudega võrreldes proportsionaalselt väike. Valkjat nägu ümbritsevad mustjad vöödid ning „kergitatud kulmud“. Kollaste silmade pilk „läbitungiv“, mida rõhutab lisaks röövlinnu kollane nokk. Jalad sulised ja küünised mustjaspruunid.
Läbirändajad on liikuvad, aga talvituja võib saagi olemasolul tegutseda üpris paigatruult, vaid mõnel ruutkilomeetril.
