Fotod Arne Ader
Kullerkupud
Harilik kullerkupp Trollius europaeus
Kullerkupud on paljudele lemmiklilled - neid on aegade jooksul nii maalidele jäädvustatud ning sõnades ülendatud…
Tulikaliste hulka kuuluv kullerkupp eelistab kasvukohana niiskemaid niite või puisniite, aga leiame ka metsaveertest. Mandril pea kõikjal tavalised õitsejad, kuid harvemini leiame kullerkuppe meie saartelt.
Maikuu teisel poolel õitsele puhkevaid kullerkuppe istutavad aiapidajad loodusest ümber oma lillepeenardesse (mitmeaastane, lühikese risoomiga „uus hoolealune“ talub seda hästi) – sobiva mullaviljakuse, niiskuse ning valgustingimuste korral muutuvad nüüd juba hoolealused tõeliselt lopsakateks, lisanduvad ka uued õievarred. Kas tänulikkusest aiapidaja hoolitsuse eest?
Kullerkupp võib isegi looduses kasvada kolmveerand meetri kõrguseks, aga tavaliselt jäävad taimed madalamad. Taime vars on sile, lehed sõrmjalt lõhestunud, veidi läikivad ning püsivad veel augusti kuus rohelistena.
Ühelgi Eesti taimel selliseid kerajaid õisi pole nagu kullerkupul: tegelikult on nõnda, et erkkollased õielehed on hoopis tupplehed ning kroonlehtedest, mis asetsevad õie keskel, väljaspool tolmukaid on hoopis meenäärmeteks moodustunud. Emakaidki on kullerkupul rohkem, kui teistel õistaimedel. Õied levitavad omapärast „kullerkupulõhna“ – nuusutage vast oskate veel millegagi võrrelda.
Kuidas ja kes „kuppu“ sisse pääsevad, et kullerkuppu tolmeldada? Tolmeldama pääsevad vaid väikesed putukad, kes õiekattelehtede vahelt sisse poevad ning suurematel mutukatel pole sinna asja. Aga õitele muneb oma munad kullerkupukärbes nii osutuvad tolmeldajateks ka õites arenevad kärbsevastsed, kes toituvad omakorda kullerkupu seemnetest.
Õiteilu püsib kullerkuputaimel paar nädalat, ühel taimel võib olla paarkümmend kuni nelikümmend õit. Juuli alul näeme õitest arenenud kuivi kukkurvilju, milles hulk seemneid.
Kullerkupud
