Valgeselg-kirjurähn Dendrocopos leucotos
Valgeselg-kirjurähnide tegutsemist võime märgata tõeliselt vanades lehtpuu- või lehtpuu enamusega segametsades, vanades parkides ja kalmistutel kuna teadupärast linnud okaspuude seemneid toiduks ei tarvita. Meie saartel valgeselg-kirjurähne pole teadupärast kohatud ka Põhja-Eestis on kohtumised juhuslikumad, kui Lõuna-Eestis ja pesitsejate arvukuseks hinnatakse alla viie tuhande paari. Kahjuks vanade lehtpuumetsade osakaal kahaneb kiiresti ja sanitaarraiete käigus raiutakse välja ka kuivanud tüved.
Pea igal aastal rajatakse mõne lehtpuu tüvesse uus pesaõõnsus ja varastel pesitsejatel on rähnipojad juba lennuvõimelised, aga veel pesaga seotud.
Meie kõige suurema rähni välimusest ainult niipalju, et isalind kannab punast „jaamaülema“ vormimütsi, kui emaslinnu kübar on must. Lindude nimele vastav valge selg paistab vaatlejale must valgekirjute tiibade vahelt. Kõhu ja sabaalune sulestik paistab roosana ning linnud paistavad ainult veidi suurematena, kui hallrästad. Talilinde toites on nad veebikaamera vahendusel vaatajatele tuttavad.
Valgeselg-kirjurähni trummeldust vastu kuivanud oksi kostub kodustes lehtmetsades üsna tihti. Umbes paari sekundilise trummelduse aegu võib kostuda kuni nelikümmend lööki.
Valgeselg-kirjurähn (9:50, 07.06 Otepää)
Valgeselg-kirjurähnide vaatlused: LINK
