Puukoristaja       Sitta europaea

Puukoristajad elutsevad igasugustes metsades, aga pesitseda eelistavad, kas leht- või segametsades, aga samuti parkides, kalmistutel. Mandril on puukoristajad tavalised, saartel aga väga haruldased. Tänavu võis pesitsejad olla kuni sada tuhat paari.

Tamme-kirjurähn         Dendrocopos medius

Tamme-kirjurähni Eestis pesitsemine toimus alles 2000. aastal Räpina mõisapargis. Viimase paarikümne aastaga on linnud levinud ja muutunud vanade parkide ning lehtmetsade haudelinnuks, kelle arvukus on üle Mandri-Eesti järjest kasvanud ja võib küündida isegi poolesaja paarini.

Tuttpütt        Podiceps cristatus

Möödunud aasta mais-juunis saime jälgida Kooraste Suurjärvel veebikaamera vahendusel aasta linnu tuttpüttide pesaelu.

Tuttpütipaar lahkus möödunud aastal pesalt koos kolme pojaga 5. juunil. Pere toimetas järvel kuni lahkumiseni augustis.

Tuttpüttidele sobivad pesitsemiseks üle paarikümne hektari suurused taimestikurikkad järved, mille sügavus peaks olema ikka üle meetri.

Ronk ehk kaaren       Corvus corax

Rongad on oma elupaikadeks viimastel aastakümnetel sagedamini valinud inimeste läheduse. Pesi võib leida maanteede äärsetest metsadest vahel on linnud pesa rajanud kõrgepingemastidele linnade läheduses. Aastatuhandetega välja kujunenud pesitsusalad paiknevad enamalt jaolt okasmetsades, aga nüüd ka põldudevahelistes metsatukkades, puisniitudel või väikesaartel. Pesitsejaid võis olla tänavu üle kolme tuhande paari.

Porr       Certhia familiaris

Putuktoidulised porrid tegutsevad okas- või segametsades, aga ka parkides ja kalmistutel, kus hea varjevärvusega linnud puutüvede koorepragudest lühidate hüpetega spiraalselt ülespoole liikudes toitu leiavad. Inimesi nad parkides ei pelga ja jäävad enamalt jaolt möödujatele märkamatuteks.

Karmiinleevike        Carpodacus erythrinus

Karmiinleevike on umbes varblase suurune lind ja värvika isaslinnu välimus äratab uudishimu ka kõige loodusvõõramas märkajas.

Karmiinpunast sulestikku kannavad üle aasta vanused isaslinnud ja vanemaks linnud oleks nagu „verre kastetud“.

Toimetatakse väga erinevates pigem madalama puistuga elukohtades, aga ärge imestage, kui kohtate neid isegi kadastikes, rabamännikutes või klindialuse laialehises puistus.

Rukkirääk        Crex crex

Rukkirääkude arvukus on oluliselt vähenenud nii Eestis, kui Euroopas ja „rääkuvaid“ isaslinde pole meil enam loendatud viite tuhandet. Põhjuseid on palju, hoolimata sellest, et osa linde pesitsevad kaks korda suve jooksul ja pesakonnad on suured.

Tutt-tihane        Parus cristatus

Tutt-tihastest paigalinde tunneme ja teame talviselt toidulaualt, aga tegu on männimetsade liigiga, keda me isegi suvises metsas harva märkame. Pesitsejaid võiks olla ümmarguselt sada tuhat paari, aga viimase kümnekonna aastaga on arvukus vähenenud. Meie saartel tutt-tihased ei pesitse, kui mõned juhupesitsemised  Saaremaal välja arvata.

Rootsiitsitaja        Emberiza schoeniclus

Rootsiitsitajaid me ei kohta linnades, aedades või kuivades metsades ja nõmmedel. Nende elupaikadeks on roostikud, niisked hooldamata põõsastega niidud ja üleujutatavad jõeluhad (veematkajatele on rootsiitsitajad kindlasti tuttavad). Pesitsejaid võis olla rohkem, kui viiskümmend tuhat paari ja tänaseks on pesakonna noorlinnud juba iseseisvunud.

Hiireviu       Buteo buteo

Kõige kohatavam röövlind sest varitseb närilisi maanteede veertes nii silo-, kui õlepallidel või jälgib toimuvat täiesti avalikult posti otsas istudes. Saaki jahitakse viljapõldudel, heinamaadel,  metsaraiesmikel või ka -sihtidel: närilistest uru-, kari- ja leethiiri, mutte ning mügrisid, aga samuti värvulisi.

Praegusel ajal on hiireviude pesa ümbruses kuulda nõudlikult vanalindudelt toitu manguvate viupoegade kõva kisa.