Maale mineku kolm tabu

Postitas Looduskalender - L, 23.11.2019 - 09.09
Autorid

Kirjutas ja Vikerraadio Ilmaparandajas luges Kristel Vilbaste

Image
Kristjan Raud. Talu rannal. 1938. Eesti Kunstimuuseum 
Sisu

Kristjan Raud. Talu rannal. 1938. Eesti Kunstimuuseum 

Eelmisel laupäeval rääkisin maalemineku kutsest, sellest, millele naljalt vastu ei saa ükski eestlane. Maaõhk ja metsaelu on meil veres ja emapiimaga sisse imetud.

Tõsi, on rida inimesi, kes maaelu üldse ei armasta. Need on sageli inimesed, kes on lapsepõlves saanud mõne valulise kogemuse.

Aga enamus, kes laupäevahommikul Maahommikut vaatab või mõnd maaelu ajakirja või -lehte loeb, saab otsekui välgutabamuse: “Ma tahan elada vanas palkmajas, teha kitsepiimast juustu ja kõndida kohvitass näpus mööda lillelist heinamaad!”

Neis piltilusates meedialugudes on aga üks aga. Kaamera ette ei jää see higi ja vaev, mis sellise maakodu rajamiseks läbida tuleb. Ma tegelikult jumaldan raskeid töid ja maaelu võlu seisnebki tegelikult selles, et me näeme reaalselt iga päev, kuidas meie loodu areneb, kuidas sünnib mingi uus asi.

Ja maal saabki hakkama see, kes end ka katsumusteks valmis seab. Kes on valmis võitma ka siis, kui väikesed tagasilöögid tulevad. Kui selgub, et kaev saab ühel hetkel tühjaks.

Kui tormituulte ajal talu mitmeks päevaks elektrita jääb. Kui rebane viib ära lemmikkana või teed suurte vihmade ajal läbimatuks muutuvad.

Maal elades pead teadma, et aeg ei ole lineaarne vaid ümmargune, kus kurvastusele järgneb rõõm ja pimedale talvele kevad. Ja rõõmu on maal alati rohkem.

Aga on kolm olulist asja, millega tuleb maale elama minnes arvestada. Sellest võib olla erandeid, aga tänapäeva ühiskonnas teevad need elu maal üsna raskeks.

Need kolm käsku on:

  • sul ei tohi olla pangalaene
  • sul ei tohi olla siduvat tööd linnas
  • parem on, kui alustades ei ole kooliskäivaid lapsi

Karm ja üsna võimatu tundub, aga parem on, kui seda teada.

Praegu räägitakse taas, et maaleminejatele peaks olema tagatud riigi toega laenu. See ei ole hea. Maakoht on nagu suur põhjatu auk, alati on vaja millegi kiireloomulise lahendamiseks uut ja uut raha. Mu enda kogemus ütleb seda, et maale elama minnes sai linnas müüdud korter ja loodetud selle eest korralik maamaja taastada. Paraku oli nii, et ehitaja nõudel oli raha aina juurde ja juurde vaja. Pooleli jätta ju ei taha.

Ja kuigi tollal suutsime juba enne renoveerimist tõmmata pidurit arhitekti poolt loodud suure maja ehitamisele, jagades maja täpselt pooleks, sest projekti õues maha tähistades saime aru, et juba maja ühest nurgast teise minek on suur vaev, ammugi siis koristamine või teineteise ülesleidmine suures linnatüüpi majas. Sai selline 160 ruutmeetrine maja, selles katusealune ja saungi.

Aga, jah, ühel hetkel, kui katus vahetatud ja katusealune välja ehitatud, pidime võtma veel kopsaka laenu. Olime mõlemad suhteliselt hästi teenivad inimesed, ometi tuli sageli enne laenumakse tähtaega teha seda maainimese trikki, raha krediitkaardilt välja ja automaadist taas sisse. Õnneks polnud laenutähtaeg eriti pikk ja me saime tast lahti. Aga täie rinnaga maalelamisest ei tulnudki midagi välja, vaja oli kogu aeg linnas raha teenimas käia. Sageli isegi 3 päeva nädalas. Mis muudaks, kui laen oleks riiklikult tagatud? Võlg on ikka võõra oma.

Aga nii olime seotud linnatööga ja seetõttu ei saanud endale võtta ka loomi, isegi potipõllundusega tegelemine oli ülikeeruline, sest suvel vajavad taimed kastmist ja hooldamist.

Vale on tänapäeval arvata, et maale elama minnakse vaid talutööde pärast. Maa ei vaja enam niipalju inimesi, kui vanasti.

Tänapäeval saab kolmesaja hektarilise talu töödega vabalt hakkama üks pere, vanasti rügas sellel kuni poolsada inimest. Nii et põllumaad niikuinii kõigile ei jätku.

Maal saab töötada ka kaugtööd tehes, sellist tööd on arvutivallas, investeerijana ja ka loomeinimestele. Selliste tööde juurest on maatööd teha lihtne, oled iseenda peremees. Siiski peab arvestama, et püsivalt maal elades jääb linnatööd vähemaks, lihtsalt tööd jagades ei ole sa kogu aeg silma all ja nii võid tasapisi pakkumiste ringist välja jääda. Aga kindlasti on maaõhkkonnas loodud tööd innovaatilisemad ja huvitavamad.

Täiskohaga tööl, igal hommikul linna sõita, suudame vaid teatud aja. Ka poole kohaga töö puhul mõtlete igal hommikul, miks pean ma ometi minema. Enamusel saabub tülpimus teisel-kolmandal aastal, siis hakatakse rääkima linnasõpradest ja kurvastama, miks õhtul teatris käia ei saa. Aga on ka vastupidavaid inimesi, eelkõige neid, kes pidevalt iseendaga ei võitle ja siis kui maaelamine on siiski suhteliselt linna servas ja töögraafik vabam.

Kõige paremini saavad maal hakkama need, kelle soovid on väikesed, kes suudavad ära elada põllult ja aiast saadavaga ja seda polegi nii vähe, ka mõne hektari puhul.

Kõige valulisem on maale minnes kooli olemasolu.

Seaduste järgi peab meil lapse koolitee pikkus olema lühem kui 12 kilomeetrit, paraku on viimane valdade liitmine koolide arvu veelgi vähendamas ja maakodu ostes on kooli kaugus kodust üks olulisemaid faktoreid.

Tõesti, on ju olemas ka koolide bussiringid, aga kas kujutate oma pisikest last praegusel ajal üksi kusagil teeotsal pimeduses koolibussi ootamas või sellelt kodupoole tulemas.

Autoga lapse koolivedamine võtab teie päevast umbes 2 tundi ehk siis 800 tundi aastas. Need on muidugi väga viljakad ajad, kus saame lapsega rahulikult vestelda ja ilmaasju õpetada.

Ja siiski arvan ma, et maal elada on parem, rõõmsam ja tervislikum, ainult eeltingimusi tuleb hoolikalt vaagida.

Eelmise nädala lugu: LINK

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.