Looduskalender Vikerraadios

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Peoleo

On üks lind kelle tulemist eriliselt ootan. See on peoleo. Ja kuigi peoleo teeb mu maakodu ümbruses häält juba pea kaks nädalat, pole ma teda ikka näinud.

Ma tean, et ühel päeval ma teda näen, siis, kui me talumaadel asuv 200-aastastest tammedest hiiepaik Tammetsõõr täiesti lehte läheb. Praegu on lehed veel pisikesed.

Aga siis on ta teinud kusagile siiakanti pesa ja käib tammelehtedelt liblikaröövikuid püüdmas. Oma lastele kõhutäiteks. Need tunduvad olema vaksikute rohelised röövikud. Ja on tõeliselt ilus pilt näha seda kuldkollast mustade tiibadega lindu õrnroheliste tammelehtede vahel, kärtsroheline ussike suus.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Koiduliblikas

Iga päev toob nüüd nii lõpmatult palju põnevat, et tahaks seda kogu maailmaga jagada. Kuldnokk on pesast väljaheitnud esimese munakoore ja juba kostab pesakastist rõõmsat sidistamist, kui ema toidunokatäiega tuleb. Ja terve toidutassijate kamp, eelmise aasta veel mittepesitsevad pojad, on talle appi tulnud. Veel ei saa nad täpselt aru, mida nad tegema peavad.

Linnud on oma poegade sünnipäeva sel aastal õnnestunult häälestanud ka putukate sünnipäevadele. Igasuguseid pinisejaid ja sumisejaid on praegu õhk juba paksult täis. Aga õhus on ka liblikaid.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Võilill

Kevadel on üks taim, kelle tulemist ma jäägitul naudin. See on võilill. Sel nädalavahetusel on karjamaad ja muruplatsid sellest lillest kollased.

Kui naabrid võitlevad temaga mürke puistates ja välja torkides, siis minul on linnakodus üks ala, kus ma lasen sellel eestimaisel kullal rahulikult ära õitseda ja alles siis niidan. Sest võilill peab aias olema. Kasvõi selleks, et laste pisikesed pead saaksid pärja pähe ja me ise vähemalt korra võilillepilli joristada.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Mets-lehelind

Kuula mets-lehelinnu siristamast: LINK

Aastaid tagasi lugesin ühest oma vanaisa raamatust linnust, kel nimeks siristaja lehelinnuke. Selgus, et see on vasteks praegusele mets-lehelinnule.

Tõepoolest, kui praegu natuke vanemasse männimetsa lähete, siis kuulete seal siristamas üht linnukest. Just siristamas. Ja kui peaksite sellele linnule praegu nime andma, siis sobiks “siristaja lehelinnuke” tõesti hästi.

Linnunimed ongi ehk peegeldus sellest, mismoodi meie esivanemad teistesse elusolenditesse suhtusid. Mitmeid linde, kelle laul ja vidistamine neid tõeliselt lummas, on nad nimetanud hellitlevalt.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Kaarel Kaisel

Rukkirääk

Rukkirääk        Crex crex

Mäletate kooliõpikutest muinasjuttu linnust, kes vapralt lõunamaalt jala koju tuleb. Rääk Räägupoeg Rukkirääk on ta nimi. Enamasti on muinasjuttudel sees killuke tõde, aga tubli kapaga on neisse visatud ka inimese väljamõeldisi.

Rääk lendab, lendab nagu lind. Aga alguse said need lood kindlasti sellest, et maainimesed rukkirääku varakevadel usinalt kuhugi sammumas näevad.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Võsaülased

Kevadlille kohti peab teadma. Ülasekohti kindlasti.

Nii nagu sinilillemetsani või paiselehti täis kraaviperveni juhatavad meid lapsena isa ja ema, nii peame ka ülasekoha üles leidma. Ülasenoppimiseks tuleb jalga panna kummikud, sest nad kasvavad varjulisel kraavipervel või päris märjas lehtmetsas. Just seal on neid nii tihedalt, et ülased moodustavad otsekui suured rohelised lehekuhjad, mille peal valged, vähe punaka jumega õied tähtedena paistavad.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Toomingas

Mu aianurgas on üks toomepuu, ta on küll vaid mu käevarre jämedune, aga käin temaga igal hommikul rääkimas.

Ma ootan. Ootan tema õite puhkemist. Alles oli aeg, kus pungasoomuste vahelt viskusid välja esimesed rohelised lehekesed, kolm päeva tagasi hakkasid sellest leherosetist välja venima pikad õisikuvarred. Täna panin nina päris selle veel puhkemata õiekobara vastu ja lugesin. Lugesin ära. Mõne päeva pärast puhkevad mu toomingal 15-õielised valged õiekobarad.

Oh seda lõhnapidu, mis siis aeda saabub. Enamasti tirin ma tooli toominga alla ja naudin seda hetke.

Kuni toomingalt hakkab sadama valget õielund.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Pilt veebikaamerast Sova, LK foorumist

Kindlasti on meil kõigil selliseid päevi, kus hinges oled metsas, aga tegelikus elus pead istuma nelja seina vahel. Kevadel on see väljakannatamatu.

Heaks lahenduseks on siis töö kõrval lahti lüüa Looduskalendri lehekülg, kus korraga jooksmas mitu veebikaamerat, mis kohe meid kõige sügavamasse metsa tirivad.

Ja ma ei kutsu teid tegema tööluuse, sest kuigi läbi kaamerasilma salapäraste lindude magamistuppa piilumine on põnev, siis on võimalik kaameraid kasutada ka metsatunde loomiseks.

Praegu soovitan ma avada kas merikotkakaamera või  metsisekaamera, kust hetkega voogab meie tuppa kõikvõimalikku linnulaulu, kõike seda, mis ehedas looduses praegu toimub.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Kägu

Kägu      Cuculus canorus

Kas teate, mis on esimene linnulaul, mille kõik lapsed selgeks saavad? Ja milles kõik inimesed lindudega kõnelda oskavad?

See on käo kukkumine.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios
Fotod Arne Ader

Maakimalane.

Kas olete märganud, kui palju on kimalasi sel aastal? On see nüüd märgiks, et meie looduses nii palju mürke veel ei ole?

Kimalane ehk maamesilane on üks mu lemmiktegelasi. Ta oskab oma maheda, otsekui maapõhjast tuleva häälega nurruda või nagu vanarahvas armastas öelda – kumiseda.

Kimalaste värvikirevus on aristokraatlik, must või pruun samet, laiad oranžid, punased, kollased või valged triibud sellel kasukal. Hõbedased tiivad ja suured mustad säravad silmad.