Looduskalender Vikerraadios

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Karikakra-aas. Vidrike, Otepää kõrgustik

Kui tuleks tahtmine praegu maastike maalimisega tegelema hakata, siis kuluks küll erinevatele värvidele kopsakas summa… niivõrd värvikirev on praegu meie Eestimaa.

Kui veel nädal tagasi oli kõige domineerivamaks värviks rohelise kõrval harakputkede ja võilille udupeade valge, siis nüüd on hein kirju mis kirju.

Keraheina peade lillakasmust, tõrvalille lillakaspunane, kesakanni roosa, kelluka lilla, tulika kollane, imika sügavsinine. Kõige selle kohal lendab kirev liblikate ja kiilide vägi.

Et võilillepärja tegemine veel näppudes, siis nüüd võiks ka jaanililledest peakatteid meisterdada – tea, kas aasta valgeimaks ööks väelilli jagubki!

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Ubaleht

Nii nagu inimlapsed praegu kooliseinte vahelt välja lendavad, nii teevad seda ka linnu ja loomalapsed. Kõrges rohus sehkendavad kõiksugu linnulapsed, mõnel udusuletutt veel peas, mõni suisa udusulis.

Aga rohi on ka täis äsjasündinud loomalapsi ja pikkade koibadega mullusuviseid karvaseid. Just neid noorukeid me kõige rohkem praegu märkamegi, sest ootamatult ema poolt uue lapse sündimise ajal äraaetud loomanoorukid ei saa veel hakkama. Ei oska nad karta vaenlasi, teiste seas ka inimest ja hinnata õigesti ümbritseva looduse ohte.

Nii kohtame just praegu ka linnas äraeksinud sokupoisse ja vahel isegi lillepoodi näksima tulnud põdranoorukeid.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Keskmine teeleht

Suur oli minu üllatus, kui mõned päevad tagasi leidsin murul õitsemas keskmise lehe. Enamasti jõuab järg selle roosavahuse õisikuga taime kätte alles juulikuus.

Lehe kuju järgi on ta teeleht nagu teeleht ikka, natuke kitsama ja karvasema lehega, kui suur teeleht, mis tõesti otse jalgtee peal kasvab ja mida marrastuste raviks kasutatakse. Tegelikult sobib selleks hästi ka keskmine teeleht ja ta on lisaks veel päris hea allergiarohi.

Aga erinevalt teistest teelehtedest on tema kaunis tähkõisik värvikirkam. Teised on tagasihoidlikult rohelised, aga keskmise teelehe kroonlehed on õrnroosad. Ja pehme pika kassisaba kujuliseks teevad ta pikad harali asetsevad lillad tolmukaniidid, mille otsas on pisikese pärli kujulised valged tolmukapead.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Kuldpõrnikas haralisel ploomipuul

Tänavu kevadel on asjad looduses natuke segi ja mõned õied puhkevad varem, kui tavaliselt.

Ehkki teeroos kannab ka nime mairoos, on see viimane nimi meie keelde tulnud pigem saksa keelest ja -maalt, kus see roosipõõsas veidi varem õitseb.

Igatahes puistab mairoos praegu mu maja ees juba oma kreemjaid õielehti. Vaasi toodud oksadki on närbunud.

Aga mairoosiga käib kaasas üks asi. Õigemini putukas. Imeilus putukas. Kuldpõrnikas.

Olete ehk isegi märganud, kuidas äkki leiate oma maakodu põrandalt abitult jalgusiputava suure, kimalase suuruse, põrnika. Ümber keerata teda on paras julgustükk, sest siis võib ta haarata oma tugevate konksjalgadega teie sõrmest. Enamasti ta siiski teeskleb surnut. Ja kui ta toast välja viite on ta varsti tagasi.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Maikellukesed

Loodan, et olete juba kõik sääskedega harjuda saanud. On ju vana tõde, et tuleb end kohe suve alguses ühel korral korralikult sääskedel “ära süüa” lasta, siis nädalakese kratsida ja pärast seda ei märkagi te enam sääski. Keha saab juba ise hakkama.

Miks ma seekord sääskedest räägin? Ikka selleks, et on üks lill, keda korjates tuleb alati sääsepõrgusse sukelduda. See on piibeleht ehk maikelluke.

Maikuu taimena on tema teaduslik nimi maikelluke. Esimesed õied puhkevad sel kenal lillel enamasti 15. mai paiku, aga praegu on metsaalune tema hurmavat lõhna täis. Ja just metsaalune, kus ka palju sääski. Lagedal see lill kasvada ei taha. Aga piibelehtede korjamine on rituaal. Seda peab tegema igal kevadel.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Rasvatihase poeg peale pesast väljalendu

Nädala alguses hõikas naaber Tiia Karelson mind hommikul oma aeda vaatama. Teate ju küll seda aednike suurt vajadust oma ilusaid õiekesi teistele esitleda.

Vaatasime siis uusi põnevaid iiriseid ja karvase äärega tulpe, jõudsime käiguga sillerdava sinise basseini äärde. Ja korraga ütles mulle Tiia, et üks linnuke on nende ventilatsiooniavasse pesa teinud. Ja muidugi kuulsin ma kohe seda tuttavat sidinat. Rasvatihase pesa ja ainuomane tihasepoegade näljakisa. Olen seda lapsepõlves kuulnud aastaid. Mu isa oli tihaseuurija ja neidsamu pisikesi sulekerasid käisime just sel ajal pesakastides rõngastamas.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Hall-kärbsenäpp istumisoksal

Eestis elab kolm lindu, kes inimesega silmitsi elada tahavad. Suitsupääsuke, hall-kärbsenäpp ja linavästrik. Suitsupääsuke on neist kõige julgem, aegajalt võtab ta ette lennutuurid kohe inimeste toas, ei pelga pesa ehitada inimelamutesse või kõrvalhoonetesse. Küllap just seetõttu on ta ka meie rahvuslind.

Linavästrik käib meil õues kogu aeg kannul, niidad sa siis muru ja kohe masina taga on ta putukaid otsimas või kaevad maad – ta peaaegu hüppab hargi kõrval, kui mõnd putukat näeb.

Hall-kärbsenäpp teeb oma pesa meie majade juurde kõikidele ripakile jäetud asjadele – olgu see siis seina najale toetatud harjavars, elektrikapp või kuuri viimata linnutoidumaja.

Hall-kärbsenäpist ma seekord rääkida tahangi.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Mets-lõosilm

Hommikul, kui oma tütart Aotähte kooli viisin, sõitsime läbi Raadi pargi, mille vanade pärnade all olid puhkenud tuhanded pisikesed meelespeaõied. See sinine lilleline pitskiri on nii lummav, et kogu autode rivi aeglustas käiku. Et vaadata. Ja ongi kahju, et enamasti näeme me tõelist ilu vaid möödaminnes ja autoaknast.

Aga siis ütles Aotäht midagi sellist, mis mind hämmastas. Ta olevat eelmisel päeval oma kooli aiast korjanud meelespeaõisi ja pistnud neid juustesse. Sõbrad olid hiljem tema juustekaunistusi näinud ja küsinud kas see on päris ja mis lill see on?

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Veebikaamera pilt IceAge, LK foorumist

Kindlasti olete saanud aega piiluda looduskalender.ee lehel olevasse kuldnokakaamerasse. Kui ei, siis käige kuldnokkadel külas ära. Varsti on nad pesast läinud.

Tavaliselt pöörame kuldnokkadele tähelepanu vaid siis, kui nad rõõmsalt vilistades meie aias pesitsema asuvad ja hiljem, kui nad kogu lasteaiaga meie marjapõõsaid marjadest puhastama tulevad.

Minu kuldnokapere koorus 9. mail, seega hiljemalt nädala pärast peaks nad juba oma lennuteed alustama. Praegu istuvad nad pesakastis, mõni julgem tuleb juba välja piilumagi, aga pidevat näljakisa on pesakastist kosta hommiku esimestest tundidest.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Mõru vahulill

Vanasti nõuti koolilastelt kevadel herbaariumi tegemist. Siis kulusid hädasti ära teadmised taimedest, mis maikuus õitsevad, mis on piisavalt pisikesed ja lihtsalt määratavad.

Üks neist taimedest on üsna kuivades kohtades kasvav vahulill. Siniste või lillade õitega mõru-vahulill. Mida kuivemal pinnasel nad kasvavad, seda heledamad on õied.

Milline see taim välja näeb? Ta on parasjagu sõrmepikkune ja kuigi võiksime teda õitsemas leida veel augustikuuski, siis hiljem on ta rohu sees meie silmale peidus. Kui olete ta kord pildi järgi selgeks õppinud või on mõni teadjam teile teda näidanud, siis enam ei aja te teda segi ühegi teise taimega.