Looduskalender Vikerraadios

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Männi-käbilind ( www.loodusemees.ee )

Oktoobrikuu selgetel hommikutel on huvitav kuulata helipilti taevas.

Praegu kikitan eelkõige kõrvu siidisabade peale, aga kummalisel kombel on ikka veel mõni lõoke teel, kuigi põhihääle moodustavad põhjasaadikud – lisaks siidisabale veel leevikeste hale flööt ja käbilindude kloksumine. Jah, käbilinnud just kloksuvad, nii on neid ka lihtne meelde jätta, sest nende ladinakeelne nimi on Loxia.

Nad on tegelikult suvelgi siin ja just ülelennul võib teiste lindude suures laululärmis neid kuulda.

Aga talvel, kui teisi vähem, siis äratavad nad huvi.

Küllap olete mälumängudel pidanud vastama küsimusele, kes pesitseb meil suure pakasega, südatalvel? Just käbilinnud on need, kes koos kotkarahvaga kõrgel okaspuude latvades oma poegi kasvatavad ja toidavad.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Vana saar. Valgjärve hiis ( www.loodusemees.ee )

“Mõista-mõista, mis see on? Sada saarelehte, tuhat toomelehte, kaks kaanelauakest?”

Küllap tuleb teile lapsepõlvest see mõistatus praegusel hingedeaja mõistatamisajal tuttav ette?

Raamat, muidugi raamat!

Aga mind on alati pannud pead murdma, miks vanarahvas just need kaks puud oma raamatut iseloomustavasse mõistatusse valis.

Ehk sellepärast, et need on esimesed puud, millel sügisel lehed kõige varem maha tulevad?

Toomingad on raagus juba septembri alguses ja saartel võivad praegu üheainsa ööga lehed kõik kolinal maha kukkuda.

Tõsi, üks puu on veel, ka pihlakas heidab suhteliselt vara oma lehed, aga tema oksi jäävad ilmestama suured marjakobarad.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Harilik näär ( www.loodusemees.ee )

Meie peres on üks “tüütustaim”, mida alati lapsele näitan, kui kusagil kohtan. See on harilik näär. Kui püüan jalutades, teda nähes, jälle temast rääkima hakata, siis kostab kiiresti “Jah, ma tean! Jah, ma tean!”

Aga ma räägin siis teile. Näär on selline pisike sarikõieline. Väga, väga kidur putk. Lehed meenutavad natuke pihlakalehti, kuigi lehekesed on veidi rohkem nagu täissöönud, palju ümaramad. Taime alumises osas on nende lehtede suurem kodarik, aga ülevalt on ta täiesti lehitu. Seal üleval on maikuus ilus pisike, valgete õite sarikas. Ja just õitsemise ajal me teda märkame.

Muul ajal on taime leidmine päris keeruline, kuigi just praegu on õige aeg tema juuri ravimtaimena varuda.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Porr ( www.loodusemees.ee )

Käisin tütrega peale kooli Tartus Toomemäel jalutamas. Ja lisaks lummavale lehekullale, seisavad selles ilus ka sünkmustad vahtratüved. Aga neil puudel on elu. Just praegu tulevad sügavalt metsarüpest välja sellised linnud, keda me tavaliselt oma kodude ümber ei näe. Üks neist salapärastest saadikutest on porr. Nägime teda vilkalt ümber puu askeldamas ja peaaegu nii lähedalt, et puuduta või käega. Linnuke pole metsasügavuses inimkoletisi näinud.

Porr on imepisike linnuke. Vanarahvas on teda rähniks pidanud. Ja nimegi on ta rähnide põristamisest saanud.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Kaselehed kolletavad ( www.loodusemees.ee )

Aasta kõige pimedam aeg on käes.

Sügismasendust suudab peletada ainult keskpäevane päike, mis muudab kõik puud kullakoormateks ja vahtra ladvaoksad pidevaks punaseks päikesetõusuks. Aga läheb veel aega ja sügistormid sikutavad selle kauni rüü puudelt, järgi jäävad vihmamärjad tumedad tüved ja porihall maapind.

Siiski, siiski on üks õilishing looduses, kelle kuub on valgemast valgem ja kes oma lehitu musta oksakäega otsekui viipaks lumele – “tule juba, näe, mina olen sama valge, teeme ilma taas helgeks”.

Need valged lumeootajad on kased. Kased on noorena küll punaka koorega puud, aga selgelt nähtav must-valge koor tekib neil umbes kümnendal eluaastal.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Hallpea-rähn pihlamarjaga ( www.loodusemees.ee )

Eelmisel nädalavahetusel tulin metsaretkelt ja nägin koos sõpradega, kuidas mu maamaja pööningul üks lind ikka põmm ja põmm vastu pööningu aknaklaasi prõmmib. Tuulekastid on majal lahti ja suvel teevad sinna pööningu serva pesa nii linavästrik kui ka kärbsenäpp. Seekordne tegelane aga oli suurem ja rohelisem ja järjekindel põmmpea.

Sai siis toodud redel ja pööningule mindud. Suurest peaga klaasi vastu tagumisest lebas heinte peal maas roheline rähn – hallpea rähn. Juba kevadel olin olnud murelik, sest ühtegi hallpead polnud metsas enam hüüdnud. Ümberringi on palju metsa raiutud ja neil polegi enam kusagil olla. Ka nüüd mürises naabruses harvester. Ka öösel. Pole siis ime, et linnud majja põgenevad.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Kaelushiir lehesajus ( www.loodusemees.ee )

Ma ei tea, kes mõtles välja sõna “hiirvaikne”, aga selge on see, et see inimene pole kunagi ühegi hiirega ühes toas maganud.

Nädalavahetusel maamajja jõudes sain ma aru küll, et olen taas seltsilised saanud. Kellegi usin käpp oli laua peale kuivama jäetud tassitäie herneseemet mu kummikusse kandnud, kaunistanud hammastega ära Palmolive seebi ja löönud karva läikima ka vaasi toodud astelpajumarjadega.

Kui “köömneread” koristatud, siis olin siiski sunnitud hiirelõksud ülesse panema, sest selle tegelase vanem sugulane üritas eelmisel aastal klaveri pedaalide alla hakata närima oma uue kodu sissepääsu. Viimasel hetkel sain kinnisvara siiski enda omaks kuulutatud ja ukse pitseeritud.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Näsiniin ( www.loodusemees.ee )

Kirjutasin kolmapäeval “Eesti ravitaimede” raamatusse peatükki ühest üsna mürgisest taimest – näsiniinest.

Ausalt öelda on mul isegi hirm temast kirjutada, sest ta on ikka päris mürgine taim. Aga vanarahvas on temast abi saanud just oma katkiste hammaste puhul – polnud ju tollal hambaarste – tavaliselt saadi abi sepalt ja tema suurtest tangidest. Seega oli proovimine asja väärt ja väidetavalt ka näsiniineoksaga hamba torkimine või näsiniineviina hambaauku tilgutamine hambavalu ära võttis. Aga et temaga koguni sügelistest lahti saadi, siis ta ikka üks korralik mürk on. Seepärast ärge hakake katsetama ja minge parem hambaarsti juurde.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Harilik maasapp ( www.loodusemees.ee )

Aasta tagasi, kui raamatu “Eesti ravimtaimed” esimesele osale kaanepilti valisime, lõin ritta ka “Eesti NSV ravimtaimede” viis trükki ning maikellukese ning pärnaõite kõrval oli viimasel trükil kaanel üks kummaline taim. Ja alles sisust pilte võrreldes sain teada, et see on maasapp.

Küllap olin teda looduses varem mõnel korral kohanud, aga nimega nimetada teda ei osanud.

Maasapp on selline väike roosa õiega nõrga varrekesega lilleke, mis õitseb just suve lõpupoole, kui teised taimed on oma lopsaka kasvu lõpetanud. Kes on mägede alpiaastadel taeva poole lahtiolevaid kelluka moodi emajuuri näinud, siis nende kiduram ja rohkemaõielisem koopia ta on.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Künnivaresed ja hakid ( www.loodusemees.ee )

Igal sügisel saabub äkki päev, kui mu aeda saabub kamp künnivareseid. Suviti käib siit toitu otsimas üksik paar, aga just septembrikuus tuleb suurem kamp. Enamasti endast jupp maad väiksemate halli kaelasalliga hakkidega.

Künnivares on selline tavalisest varesest veidi suurem lind, üdini must, ainult tema nokaosa on hele, luukarva. Selline tunne on, nagu oleks tal must sulisnahk natuke väikeseks jäänud ja poolele kolbale pole seda enam jagunud. Nokaots on tal enamasti veidi määrdunud ja hallikas. Aga võib juhtuda, et ajame teda suve lõpus segi ka rongaga, sest künnivarese noorlindudel võib nokk ja nägu tõesti ka must olla.