Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste
Foto Arne Ader
Harilik maasapp ( www.loodusemees.ee )
Aasta tagasi, kui raamatu “Eesti ravimtaimed” esimesele osale kaanepilti valisime, lõin ritta ka “Eesti NSV ravimtaimede” viis trükki ning maikellukese ning pärnaõite kõrval oli viimasel trükil kaanel üks kummaline taim. Ja alles sisust pilte võrreldes sain teada, et see on maasapp.
Küllap olin teda looduses varem mõnel korral kohanud, aga nimega nimetada teda ei osanud.
Maasapp on selline väike roosa õiega nõrga varrekesega lilleke, mis õitseb just suve lõpupoole, kui teised taimed on oma lopsaka kasvu lõpetanud. Kes on mägede alpiaastadel taeva poole lahtiolevaid kelluka moodi emajuuri näinud, siis nende kiduram ja rohkemaõielisem koopia ta on.
Aga miks sattus nii haruldane ja väike lilleke meie ravimtaimede tähtsaima raamatu kaanele? Küllap sellepärast, et Saksamaal, kust meie ravimtaimeteadmistest väga paljud on tulnud, on ta tähtsal kohal. Sealt on tulnud ka tema üks rahvakeelseid nimesid – tuhatkuldnarohi. Rahvaravis kästi iga viimanegi õieke ära korjata ja selle eest võis tuhat kuldnat saada.
Kuna taim on nii kibe, siis on teda meil ka põldhumalaks kutsutud.
Temast tehtud viinaleotist peeti heaks isutõstjaks, maokatarri ravimisel, palaviku alandamisel, mehed ravisid temaga koguni kassiahastust. Aga tal on ka üks ohtlik omadus, naistel võib ta põhjustada verejookse ja aborte. Viimaseks otstarbeks teda ka kasutati.
Nii et tasub seda kena taime otsida ja tundma õppida. Aga pigem kasutada teda endetaimena. Temast tehtud pärg aitavat näha ringirändavaid hingi ja nõidu. Hingedeaeg on kohe algamas. Kahjuks ei tea ma Eestis maasappi kusagil nii suurtes hulkades kasvavat, et sellest pärga teha. Aga otsige!
