looduskalender.ee

 

Kobras

 

Kobras e piiber

Castor fiber

 

Meie looduse põlisasukas ning suurim näriline, kes kaheksateistkümnendal sajandil hävitati. Põhjusteks „kullahinnas nahk“, „kopranõre“ ja taimetoitlase maitsev ja rammus liha. Taasasustati ja taasasustus iseseisvalt Peipsi järve tagant, enne eelmise sajandi kuuekümnendaid aastaid. Tänaseks arvatakse koprapopulatsiooni arvukuseks olema juba kaheksateist tuhat isendit ehk uurijate hinnangul natuke suurevõitu.

 

Nii pesakuhilatest, kui kaldasse rajatud pesade käigud väljuvad see alla. Omamoodi „soojalukk“, mis ei lase külmal välisõhul pesaruumi jahutada, veetemperatuur on ju positiivne.

 

Talveks varutakse oksatoitu, mis tassitakse pesakuhilatesse või torgatakse veekogu põhjamudasse, aga nagu elu näitab peab lisa otsima. Toiduks tarvitatakse veetaimede nagu vesikupu ja – roosi, järvekaisla juurikaid, hundinuia juuri ning risoome. Okaspuude koort käiakse närimas, kui toidulaud jääb väga ühekülgseks. Lumeraskusest kooldunud puudelt saab kätte peenemaid oksi, külmunud tüvesid langetamata.

Kobraste pahandustest me ei räägi, aga nende tegemistes on palju ümbritsevat loodust mõjutavat. Pesakuhilate ümbrus on elurikas, kopratamm töötab „veepuhastuse jaamana“ ja rikastab vett hapnikuga. Sinna koonduvad näiteks konnade talvituspaigad ja kalastik on rikkalikum.  See omakorda meelitab ligi saarmaid, minke. Ilvese ja hundi jäljed reedavad, et ollakse huvitatud hooletust kuhilaelanikust.

 

Talvine jäljeraamat kõneleb palju.