looduskalender.ee

 

Jõed on veerikkad. Pedja jõgi Kursil

 

Kuidas neid ometi nii palju on? Kümme, kakskümmend... kaks, neli, kuus. Kakskümmend kuus suurnokka. Neid hiigelsuure nokaga, valge sabatipuga, metsvindi ja siidisaba vahepealseid linnukesi. Muidugi, nad krõksutavad mullusügisesi mirabellikive. 

 

Nädala neli ilmamärki:

 

 

Aga ei, suurnokkadest ei tahtnud ma seekord rääkida, aga oma valju „vintimise“ ja isaste pidevate omavaheliste kraaklemisega nad suisa trügivad pildile. Täna on akna taga murul ka kolm kudnokka. Ja tavatult kuldsed on nende nokad rohelise muru taustal. Jah, need on tõesti kuldnokad, tähnilised linnukesed. Sageli kiputakse neid segi ajama musträstastega, keda meil viimasel ajal ka tõesti palju ringi lendamas on. Aga musta sulekuuega isase musträsta silma ümber on kuldne rõngas ja kindlasti ei ole nad tähnilised, nagu need kolm linnukest mu aknaalusel murul. Üks kuldnokk ajab tagumiku püsti, justnagu pardike ja sikutab - sikutab midagi maa seest – maitsev suutäis on tasuks jõukatsumuse eest. Vorstike alla kugistatud, vaatab tähnselg ringi ja märkab maja seina küljes rippuvat pesakasti. Vurrdi on ta selle katusel ja siis lennuava juures. August sisse mahub kuldne nokk ja pool pead. No tee või tina! Rohkem ei mahu. Ei mahu sellepärast, et lootsime oma akna alla maja ümber askeldanud sinitihasepaari, ja kast sai meisterdatud tihasemõõtmetes. Aga tihane tuli ka. Alguses muidugi rõõmustasid vahva korterelamu, millel koguni vihmaveerennist mullivann, üle põldvarblased. Aga eelmisel nädalavahetusel on midagi juhtunud. Igal hommikul kell pool kuus alustab akna all valju hõiskamist rasvatihaseisand. Varblased käivad aeg-ajalt korteriomandit tagasi nõudmas, aga selle peale pistab pesaavast pea välja vihane mustapäine emand ja varblastel on kiire minek.

Kuku, sa kägu...

Varahommikused murulkäijad on veel kivitäks ja linavästrik, kusagil seal naabri krundil paneelikuhjade vahele nad oma kodu rajada püüavad. Sel nädalal tuli ka üks punarinnapaar, sest nõgesepuhmad ja võilillelehed on põõsaste all nii suureks sirgunud, et nende vahel saab juba hästi peitust mängida. Harakad enam siin ei käi, tean, et nende pesa on nüüd mujal ja emalind istub juba hoolega pesal. Ka kiivitajaid ja lõokesi on vähem näha, küllap neilgi on pereprobleemid esiplaanile seatud. Aga neid pisemaid, lehelinde, siiakanti ei satu, küllap on uus linnaosa neile ka sobimatu elupaik. Seevastu maal talukohtades ei vaibu silksolgutamine ja suuremate lehelindude laul hetkekski. Sel nädalal jõudis tagasi ka kägu. Kuku!

 

 

Varsakabjal jalad vees

Toaspassimine ei tasu praegusel aastaajal tõesti enam ära, sest lillerikkamat aega annab otsida. Isegi autoaknast võib praegu näha, kuidas kogu maa sinab sinililledest ja valendab ülastest. Kes jala ojakaldale tõstab, võib näha lepiklillede rohekaskollast vaipa, ja kuldtähtede õrnrohelise muru sees kuldseid tähekroone. Kopsurohi tõuseb kulust oma siniste ja punaste õiekarikatega. Kaja Kübar Pärnumaalt kirjutab, et õitsevad kanakoole ja varsakabi. Kask „oksendab“ ja ootab et mahlalüpsjad mahlaavale punni ette lööks. Kask ise on juba hiirekõrvul. Igal pool on õitsemas kollaste „tibudega“ pajud ja et nüüd on ka kõu kõmanud, siis peaks pajupilli meisterdamise aeg käes olema.

 

Konnad üksteise kukil

Kõige vahvam on jälgida konnasid. Konnapäästeaktsioonidest olete küllap kõik juba kuulnud, tublid inimesed, kes appi läksid. Ehkki mulle alati ei meeldi loodusele vahelesegamine, sest kunagi ei tea, milleni viib järjekordne samm. Seda, et konnade kevadränne on ka ilma inimese sekkumiseta konnadele karm kogemus, sain jälgida Kütiorus. Seal rühkis väga vaevaliselt tiigi juurde üks kärnkonnakolmik – kogu töö tegi ära vana ja munadest pungil paks emakonn, tema kukil istus pisem roheline isane, kes haledasti karjus, kõige tipus istus kõige pisem isane, nii pisike, et koivad vaevu emaseni ulatusid ning pitsitas alumise isase hingetoru aina enam kinni... Hirmus tahtmine oli selles kolmikus inimlik kord luua, aga küll nad oleksid vihastanud, kui oleksin seda teinud.

 

 

TSITAAT:

 

SOOVITUS:

 

Eesti allikad: Tiit Eipre allikas

Allikatest rääkides tuleks tegelikult alustada meie tähtsamatest allikatest, lättest, millest saab alguse Eestimaad toitva emana läbiv Pärnu jõgi. Paide–Rakvere maantee ääres Roosna–Alliku aleviku lõunaserval vuliseb teest kümmekonna sammu kaugusel maast välja võimas allikas. Lätet kutsutakse tema uurija, teeneka hüdroloogi Tiit Eipre järgi ka Eipre allikaks. Lätte vooluhulk on 20 – 80 liitrit/sekundis. Eipre allika külmast kristallselgest veest tekkinud veekogu saavutab allavoolu liikudes kiiresti suursuguse loogeliste kallastega allikajärve mõõdu, mille põhjas keeb vesi üles arvukatest langu– ja tõusuallikatest. Allikate kaitseks on loodud Roosna-Alliku külmaallikate kaitseala ja sealt toob oma joogivee väga palju inimesi.