Fotod: Arne Ader
Siidisaba pooppuul
Talvine külmalaine ei peletanud siidisabasid lõuna poole rändama, kuni marju puudel pole rännuks veel asja. Samuti tuuritavad ringi hallrästaste parved otsides puudelt söödavat isegi Tallinna südalinnast ja tänavu jagub lindudele söögipoolist.
Kaunid linnud tegutsevad vaikselt vaatajat kartmata salkades ja häirimise korral lendab kogu seltskond sageli vaid naaberpuule. Inimestega tundra - või metsavööndis pesitsejad eriti kokku ei puutu - sealt siis tegutsemise julgus.
Noor – ja vanalindude eristab tähelepanelik linnusõber kergesti: tänavu suvistel noorlindudel puudub must laik kurgul ning siidine läige on tuhmim. Noorlindude nokk on hall ja jalad roosakad. Uhke peatutti kannavad nii noored, kui vanad.
Vanalindude siidjalt läikiva sulestiku põhivärvideks on punakaspruun ning hall. Silmadel must mask ja kurgualusel sama värvi laik, tugev nokk veidi kõverdunud otsaga. Tiibade sulestik must, kollaste ning valgete laikudega, hoogsulgede tipud kollased nagu sabaotski – üpris kirev kirjeldus, kas pole. Vanalindude jalad on musta värvi, pikkust on siidisabadel paarikümne sentimeetri ringis ning kaalu keskeltläbi kuuskümmend grammi.
Siidisabade salk tegutseb puudel päris aplalt ning võib lühikese ajaga tühjendada marjadest mõne pihlaka, kadaka, kibuvitsa, pooppuu, aroonia või viirpuu, kusjuures puude ja põõsaste alused jäävad marjapudi täis. Sellist „käekirja“ võime üpris sageli kohata, aga mõne päeva möödudes on keegi omakorda puudealus jäätmetest hoolikalt koristanud – ei lähe looduses midagi naljalt raisku.
Südatalvine arvukus kõigub päris suures ulatuses, aga talvine linnuloendus annab meile vastuse.
Siidisabade vaatlused:
LINK
Siidisabad