Foto: Arne Ader
Ojamõõl
Niisketel niitudel v metsades, aiaservas, vahel trepivarjus õitseb kena kelluka moodi lilleke – ojamõõl. Udupehmete karvadega kaetud vars, langetatud peake ja imepisikesed lehed jätavad õrna mulje. Ojamõõla võib pealiskaudsel vaatlusel segi ajad varakevadise õitseja aas – karukellaga.
Kesksuvel õitsemise lõppedes, ajavad taime varred ennast sirgu, aeg on vilju levitada ja uhkelt tõstetud peaga aitavad loomad ja miks mitte ka inimesed neid edasi kanda. Tuul pole levimisel eriline abimees.