looduskalender.ee

 

Põualiblikad Elva jõe kaldal

 

Kuus nõiapada keeb ja muliseb, lõngaviht vihi järel kerkib pajast... Üks värv on kaunim teisest, kaselehekollane, kirburohu roheline... Kuid kõik need värvid sobivad üksteisega suurepäraselt kokku. Tõeline harmoonia.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Sellist harmoonilist võlumaailma nõidusime me meister Airi Gailiti käe all Palupõhja looduskoolis suurtes padades lõkke peal terve päeva. Maarjajää ja viinakivi lõhna meenub uduse mälestusena kusagilt lapsepõlvest... aga et patta tuleb panna nii suurtes kogustest taimi, seda ma küll ei teadnud. Sahhalini kirburohust saab meie kursuserühma hitt, rabarberipeitsi ja vasevitrioliga saab sellest vanarahva keeles „üits õite ilus“ lõngavärv – ereroheline! Aga kaselehed, harakputk ja kanarbik on äärmiselt mitmekülgsed, neist annab välja võluda kõikvõimalikke värvitoone. Ainsaks probleemiks kogu ses padade podisemise maailmas on see, kuidas sääskedele selgeks teha, et nad pole hetkel oodatud külalised. Värvinõidumise teevad põnevaks veel plekist aiakärus tiksuvad „kellad“, mis on nii kaunivärvilised, et jõe äärest asja kaema saabunud lapsed nendega natuke mängivad ja kellad kiiresti segi ajavad. Nii jääb meile nuputamisülesanne ja natuke põnevat ootust. Tipphetk saabub alles südaööl, kui oleme suitsusaunast tulnud, üleni suitsulõhnalised ja „mustad“. Pajast tulnud lõngavihid on kõige kaunim värvipalett, mida kunagi näinud olen. Näpud suisa sügelevad sellest midagi kuduma.

 

Laugupesa kollase võhumõõga põõsas

 

Odraokas torgib

Kõige selle kauniduse taustaks hõiskab ööbik oma „teist ringi“. Sekka poetab kägu kähiseval häälel „khuku - khuku“. Kolla - must peoleo laseb kase otsas omavilet... kui ühtäkki hüüab: „kräu - kräu!“ Tõsi, kõrge valge äikesealasi on silmapiiril, siiski ei tule sellest pilvest ei välku ega vihmasagarat. Küll teatab Kaja Kübar Pärnumaalt, et seal tuleb „tõelist rahet“. Kuu hakkab tasapisi täis saama ja see peaks suure kuumuse viima ning janunevale maale ka veidi vihmaleevendust tooma. Jah, reedel nägin Põlvamaal koguni lompe juba maas. Leevendab vaid jõevesi, palupõhjalane Pille Tammur kiidab oma ürg - eesti trenažööri – jões vastuvoolu ujumist. Aga ses põuakuumuses kerkivad keskpäeval kullid sinitaeva kõrgustesse, eriti agarad hiiri püüdma on hiireviud, kes siin või seal põllu kohal rappelendu teevad.

 

Metsmaasikale!

Luht on täis kollaseid võhumõõku. Neid on tänavu nii palju, et vanemad looduskooli õpetajadki ei mäleta sellist aega. Jõe kaldal õitseb lodjapuu, harakputk on täies õies. Rabas on sookailud ära õitsenud. Reedel leidsime Aotähega Kütiorust esimesed metsmaasikad, mis tütretirtsule mõnumõmina huulile tõi. Sel nädalal peaks neid tasapisi üle Eesti hakkama valmis saama. Palju on praegu õhus tolmu – mitte ainult kruusateede tolmu vaid ka kõrreliste õietolmu. Rukis on pea loonud ja õitseb, sedasama teevad timutid, keraheinad ja maarjaheinad. Herned peenral õitsevad ja õitsevad ka juba varajased kartulid. Mürgitraktorid on põldudel.

 

Verd täis imenud sääse-emand putkevarrel

 

Seeneaeg tulekul

Vihmavaeses Eestis on alanud aga ka seenehooaeg. Seenevana Erast Parmasto kirjutab: „Täna, 5. juunil tulid Tartus kontrollväljakul linnašampinjonid maast välja. Just seal, kus juba üle kümne aasta olen nende tulekut rõõmuga vaadelnud. Ennustan rekordilist seeneusside (st seenesääskede, seenekärblaste jms. elukate vastsete) tulekut kah. Aitäh neile juba ette – söövad küll ise muist seenest ära, aga levitavad hoolega seene - eoseid“.  Aga palju pole vaid seenesääski, vaid ka neid pinisejaid, kes inimverd himustavad. Kihulaste arutute rünnakute eest on õhtuti pea võimatu pääseda.

 

Liblikate pulmaaeg

Peenrale kallatud vesi meelitab hetkega juurde arvukalt sinitiibu, neid kauneid liblikaid on täis ka jõekaldad. Putukateadlane Urmas Tartes ütleb, et muidugi tulevad nad eelkõige niisketesse paikadesse jooma, aga puudu tuleb neil ka sooladest, õienektarist ei piisa kaunite värviliste tiibade kandmiseks. „Saaremaal on praegu tohutult palju põualiblikaid ja nägin ka arvukalt päevakoerade röövikuid.“ Palupõhjas lendas ringi ka esimene haava - lumik, koerliblikas nägi aga väga vana ja räbal välja. Palju on kiile, eriti sügavsiniseid vesineitsikuid. Ja kärsakate vägi üritab augustada kõike, mil roheline värv küljes on.

 

Suureõiene kellukas ehk kurekatel

 

Taimejutt: Kirikukella sünd kurekatlast

Esimestel kristlastel ei olnud kirikukelli, vaid palvetajaid kutsus kokku vastav kirikuteenija hüüetega, nagu see praegugi sünnib islamimaades. Ligi 1600 aastat on sest tagasi, kui esimest korda kõlas kirikukell Nola toomkirikutornis. Kella avastajaks peetakse vaga ja õpetatud piiskoppi Paulinust. Ühel õhtul jalutas jumalakartlik piiskop metsa - aasal ja laulis vaikselt omaette. Läheneva õhtu kullane purpur virvendas vaikselt kohisevate puude lopsakal lehtede -rohelisel, ümberringi oli selline õnnis rahu, et Paulinus palvetama hakkas. Korraga hakkas ta ümberringi vaikselt ja tasa helisema ja palvetaja kuulis kuidas kurekatlad õhtutuuleõhus kõikusid. Selle õhtutunni mälestuseks laskis piiskop valada hiigla - kellalille ning pani selle Nola kirikusse ja kutsus sellega rahvast palvele.

 

Tsitaat:

Kui kusagil toas pummeldatakse, siis pannakse hobumadar ahju otsa, pummeldajad lähevad omavahel tülli ja pummelung lõppeb.