looduskalender.ee

 

 

Pühapäeva õhtul, Sven vaatlusplatsil

 

Karud, kes aeg-ajalt ilmuvad Alutaguse metsakaamera vaatevälja, ei satu sinna päris juhuslikult. Nad haistavad ja mäletavad, et sellest paigast võib aeg-ajalt leida midagi, mida põske pista (to have a little something – karupoeg Puhhist). Mõistagi ei satu ka see, mida karud põske pista saavad,  metsa juhuslikult. On inimesi, kes ei pea karude toitmist õigeks ja vahel tuletatakse meile meelde Ameerikast pärit ütlemist: „Toidetud karu on surnud karu (A fed bear is a dead bear)“. Tõsi muidugi on, et karud ei vaja oma eluga toimetulekuks lisasöötmist – nii nagu seda tegelikult ei vaja ka tihased, metssead või kotkad.

 

Me meelitame karusid kaamera ja vaatlusonnide ette mitmel põhjusel.  Kaasaegsed vahendid – loomadele kaela kinnitatavad raadiosaatjad ja metsa paigaldatud kaamerad, on rikastanud meie teadmisi paljude linnu - ja imetajaliikide kohta päris oluliselt. Võimalus karu veebikaamera kaudu või otse vaatlusonnist jälgida avardab inimeste arusaamu sellest, kuidas mets elab ja erinevad liigid seal toimetavad. See toob loodetavasti pruunkarudele juurde palju sõpru ja kaasaelajaid. Toetajaid on karudele tarvis, sest nende tulevik Eesti kirdenurgas pole sugugi pilvitu. Alutaguse on Eesti suurim metsaala, kuid mõnede õnneks ja teiste õnnetuseks on siinses maapõues peidus põlevkivi (oil shale) ja põlevkivist tuleb lõviosa Eestis toodetavast elektrist. Põlevkivist saab valmistada ka õli, mille tootmine nafta otsa lõppedes üha tasuvamaks muutub. Kirde-Eesti põhjaosa on põlevkivikaevandused juba üsna põhjalikult segi paisanud, praegu on maa-alused kaevandused laienemas lõuna poole ja ka selle paiga alla, kus tatsavad ringi karud, kes hakkavad metsakaamerate andunud vaatajaskonnale juba nimepidi tuttavaks saama.

 

Meie metsade suurima kiskja ellu sekkumine on suur vastutus. Me peame olema kindlad, et karudele ei juhtu sellest midagi halba. See tähendab, et neil ei tohi tekkida sõltuvust metsa viidava peibutustoidu suhtes. Meie senise kogemuse järgi kaotavad karud  huvi raipe vastu ning kaovad vaatlusplatsilt marjade valmimise ajal ja ilmuvad taas hilissuvel, et talveks kaalus juurde võtta. See, mida me karudele toiduks pakume, peaks vastama nende looduslikule menüüle. Selleks, et karudel ei tekiks seost inimese kui lihtsa toidu allika suhtes, peidame hoolega märke inimese kohalolust, eriti lõhnu. Looduskaamera vaatajate tabatud hetked aitavad meil aru saada, mis toitmisplatsil parasjagu toimub ning vajaduse korral oma tegevust korrigeerida. Karusid saab Alutagusel vaadata ka onnist. Sellest lähemalt meie kodulehel: http://www.natourest.ee

 

Miks suurt isakaru Sveniks kutsutakse?

http://www.looduskalender.ee/node/10379