looduskalender.ee

Laululuigepere kodurannal

 

Rukkirääk on kui pöörane, ennastunustavalt räägub ta tiigi teisel kaldal. On see nüüd keskea kriis või on heinaniidu traktor ta esimesed pojakesed olematuks puistanud?

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Äike vallandab õues ajutise külmahoo, kogu loodus „külmetab“ 20 soojakraadi juures. Kuid naerev päike puistab päeval pilveaugust jälle troopilist kuumust ning liblikatants lilledel läheb käima. Nii kirevat liblikaelu ei mäleta tükk aega. Silmikud, lumikud, punnpead, sinitiivad, sekka lehevarjus mõni öine kaunitar. Ja siis, me ajutise kodu ees lillepeenral, violetselt hurmava lavendliõie peal laperdab oma vastavastatud hiigelsuurte tiibadega pääsusaba – tõeline kaunitar siin põhjamaal! Rahulikult ja elegantselt maandub ta õievarrele, sätib tiivad kokku, sirutab oma pika rullis „elevandilondi“ nektarikarika poole ja imeb, ikka mõnuga, pikalt ja rahulikult… seni kui tavatult suurt suutäit nägev varblane talle tuule alla teeb. Aga see kollamusta - kirju iludus on ka osav lennuvirtuoos.

 

Aedades võib märgata ohtralt marjulisi. Hallvaresed kirsipuul

 

Vaarikale!

Äikesejärgsed loigud hajuvad kui võluväel, igale poole kosutavat veekest ei jätkugi. Kütiorus pole kübetki vihma tulnud, me muudkui tõttame kastekannuga taime juurest taime juurde. Samas küpsevad punased sõstrad kui võluväel ja kogu ümbruskonna rästakamp peab pidevalt vahti, millal tüütu inimene aiast lahkub, et leida võrkude vahelt pisukenegi auk. Aga kinnijäänud rästad on pontsakad ja heas toitumuses, tuleb tõdeda, kui järgmist vihaselt pahandavat hallpead võrgust välja harutan. Valmis on ka mustsõstrad ja vaarikad, murelid on otsas. Õunad näitavad punast külge ja ploomid hakkavad suurust võtma. Tuleb hea mustaroonia aasta. Viimased maasikad on eriti magusad.

 

Lõikusaeg läheneb

Põdrakanepi sügiseküünal on poole peale põlenud, õitsevad keskmised õied, valget viljatutti veel pole. Aga villa viskavad juba hunditubakad ja ohakad. Oblikad on korralikult varasügiseselt pruuniks saanud. Punede lillad väljad suisa kutsuvad vorstirohtu korjama. Sarapuude lehekroonid on pisikesi pähklinupse täis, head tammetõrusaaki tõotab ka tammede rohelus. Ristikheinaväljad tõmbuvad tasapisi pruuniks, viljaväljad kollaseks. Rukis on mõnel pool nii siniseid rukkililli täis, et eemalt tundub, et tegemist on hoopis sinise linapõlluga. Kõrgele tõusevad viljas ka kesalilled, mille ühe taime otsas on sadu „karikakraõisi“.

 

Pääsusaba muneb naadi õisikule

 

Kukeseenekaart

Seeneaeg on korralikult pihta hakanud, esimesed kribulad pilvikud on väljas, üht hästi hädist puravikukübaratki nägin. Kütioru Ilmamäe põlise kukeseenenõlva leidsime võsas veidike ragistades ka üles ja nüüd on see elektroonselt ka tulevastele põlvedele märgistatud. Esimene pannitäis hõrku kollast seenepraadi viis suisa keel alla. Seenepaika olid tuustinud aga ka metssead ja neid tundub pärast karmi lumerohket talve üllatavalt palju olevat, seda enam, et sügavad vaod heinas viisid aina sinnapoole, kus meie „kartulihirmutis“ seisab. Kambjas nägin aga, kuidas metskits keskpäeval rõõmsalt keset küla aiamaal kapsaid krõmpsutab. Loomade elu hästi tundev Enn Vilbaste ütleb, et tema pole sel aastal veel metskitsetalle näinud, küll aga ohtralt ringiluusivaid ilveseid. Samas kepsutab möödunud aastatest rohkem õhtuhakul teedel jäneseid.

 

Kuldnokaorkester

Kured kogunevad tasapisi salkadesse, siin - seal on ka nende ühist pasunakoori kuulda. Kuldnokalasteaiad on põldudel maas ja kui nad õhtul puudelatvadesse tõusevad siis säriseb puudeladvastik nagu papagoisalu. Öösel on autoteedel näha esimesi oranžilt hõõguvate silmadega öösorre. Väike - lehelind laulab jälle, peoleo kräunub vihma rohkem, kui vilistab, aga sageli on tagajärg tilgatu. Küllap Võrumaa joomapõud ajab temagi hulluks. Toonekurelapsed naudivad konnaküllust, ka hiiri on sel aastal küllaga ja pisikesed valged kühmud pesakuhilal on sirgunud täiskasvanumõõduliseks, varsti algavad esimesed lennutuurid.

 

Ahtalehine põdrakanep

  

Taimejutt: Kibuvits-orjavits

Et vainlase Kristusele orjavitsutse vaniku päähä palmitseva,  selleperast olevat orjavitsul nii illos häijermas ja ka vili, et lust om näta. Enne ei olevat täll ei häijermit ei ka marju, muud kui ainult terava nõgla. Õnnistegija vanikust  saati olevat tema selle ilosuse omanikus veel saanu.

 

Tsitaat:

Kui ihu niisuguseid mädanuppusi ja muidu vistraid täis on, siis keeda tuliohakaid ja võia sellega, siis muhud kaovad