looduskalender.ee

 

 

Siuh! Säuh! Leekivpunane kleidike õrnsinise kõrval. Kõrgemale ja keereldes, veereldes ja tiireldes… Liblikad löövad suvepäeva rõõmutantsu, veel tunnike ja lavale saabuvad öötantsurühmad.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Päevased liblikatantsud käivad lillepeenardel, lilleaasadel, kõikjal, kus tuhanded õitsejad oma magusa lõhnaga kaunikleidilisi söömalauda meelitavad: ohakaliblikad, pääsusabad, leektiivad, täpikud, admiralid. Siiski on liblikasoos omajagu line - tantsu austajaid – just sinitiivad ning kiirgliblikad võtavad pikkadesse viirgudesse metsavahelistele kruusateedele, tõeline kantrituur saabub, siis kui linavästrikusaks tuleb nende sekka keerutama… Omajagu liblikaemandaid on öövarjus mahasadanud vihmaveelombi ümber, aga eks liblikaisandaidki saabub siia tringile. Päevaste tantsurühmade tiibadele viskab aga juulilõpu päevakadu märja uduliniku, igaüks tormab kuhu saab, mõni kooreprakku, teine maltsalehe alla. Ja juba tõmbavadki mustlasviiuldajad - lauluritsikad oma viiulid täiel häälel helisema ja lavale lendlevad ööliblikate tantsurühmad. Oh, seda keerutamist, vaksikute ja öölaste tiirutamist, lennumustrid on sama keerulised kui kirjad nende tolmtiibadel, kulda ja hõbedat on nii tiibadel kui tantsuilus. Ja siis kui saabub tantsuvirtuoos – silmiksuru, on kõigil silmi vaid tema jaoks, vaid see imemees suudab oma tiibadega nii kiirelt pöördeid esitada, peaaegu kohapeal. Õied vaatavad ja kingivad tasuks kauni tantsu eest tilgakese nektarit. Tõetund sellesse rõõmutantsu saabub aga hääletu varju näol, avali suuga must vari sähvatab paar korda siia ja sinna – tantsumustrid lähevad segi. Päästke end, kes saab liblikajahil veelendlaste eest! Aga peagi on nahkhiir kadunud ja tantsud jätkuvad.

 

Kuldnokad on kogunenud parvedesse. Poegade pruuni sulestikku ilmub üha enam talvisele ajale iseloomulikke heledaid tähne

 

Kaelani vees

Inimeselegi tähendab päev praegu peamiselt pagemist. Pagemist kuuma eest, peamiselt pagetakse vette. Sügavale, sest parmupatrull on trahviaugustamas igaüht, kes vähimagi kehaosa ripakile jätab. Sel nädalal aga valmistas meeldiva üllatuse Peipsi. Vilusis kodurannas ujumas käies oli kogu vetikahernesupp kadunud. Küllap olid läänetuuled selle paksu lobi Venemaale lükanud. Vaid üksikud surnud kohad ja kiisad olid vees hulpimas, vesi oli soe ja karastav ühtaegu. Kergest vetikasuvest andis märku vaid pikk vahuviirg rannas, milles lapsed mängida said. Tütreke Aotäht ja tema sõber Taaniel kogusid selle „seebivahu“ suureks mäeks ja mängisid vanniskäimist.

 

Kõik õitseb

Taimigi on praegu kõige mõnusam rannas vaadelda. Lohusuu õuesõppe suvekoolis said Tiina Elvisto juhendamisel õpetajatele kiiresti selgeks roosade õitega vesikanep ja soo - nõianõges, sinikiivriline tihashein, valges õievahus ida - raudrohi, parkhein, kahevärviline paju. Õrnvillased hallid lehed on välja ajanud villane - katkujuur, hundinuia nuiad muutuvad iga päevaga aina mustemaks. Õitsevad luigelill ja konnarohi, mürkputk ja vesiputk. Põdrakanepi õieküünal põles nädalaga lõpuni ja heidab juba viljavilla.

 

 

Vidiit!

Linnurahvas sätib end tasapisi minekule. Roolinnud hakkavad roogu koonduma, sookured põldudele. Valge - toonekure pojad teevad esimesi lende, aremad veel ruigavad hirmunult pesakuhilate otsas, aga küll nälg neilegi tuule tiibadesse teeb. Kuldnokaparved on muutunud hiigelsuurteks. Üks käratsev sajapealine parv sebib igal hommikul mu õuemurul, algul jalutavad nad kõik murupinda togides ühele poole, siis jälle teisele, aegajalt tehakse valjult papagoihäälelist kisa ja lennatakse parves ümber maja ning siis jälle togimisjalutuskäik. Aga esimene lõoke läks rändehäält tehes kõrgelt lõuna poole.

 

Põdraheinamaad on soos

Suve nihkumisest sügise poole annavad märku ka paksud pontsakad kährikukutsikad, kes vudides ja hüpates öösel teede ääres konnalaipu üritavad süüa. Targemad on siiski praegu metsas mustikal, sest raudruunadega asfaldi ääres läheb praegu väga palju karvakerasid loojakarja. Tiina Elvisto rääkis ka seda, et oli Väänas kahe tallega metskitse näinud, mujal neid lihtsalt pole. Näha pole ka põtru, need on söödikute eest kaelani soos ja söövad krõmpsutades ubalehte.

 

Luigelill

 

Taimejutt: Luigelill

Ennevanasti elas Peipsi ääres imekaunis luigekaelaline neitsi. Kosilasi käis tal kõigist ilmakaartest, isegi Saaremaalt olla noormehi käinud ta värava ette kosjakaski toomas. Siiski saatis neitsi kõik tagasi, kuna ta end veel liialt nooreks arvas mehelemineku tarvis. Kord aga tulnud vett mööda suur sõjavägi uhkete sõjapealikutega, kes tahtnud neitsi tugevama õigust kasutades endaga kaasa viia. Neitsi palus luba viimas korda kodurannaga hüvastijätmiseks jalgupidi vees käia, mida talle ei keelatud. Kui ta põlvini vees oli, õhkas ta: „Armas Looja, tee nõnda, et ma siit eales lahkuma ei peaks!“ Samal hetkel oli neitsi kõigi silmist kadunud, vaid imekaunis roosa lilleõis pika saleda varre otsas jäi meenutama siin rannas kunagi elanud kaunist tütarlast. Sellest ajast peale võib igal pool Peipsi ääres leida luigelille.

 

Tsitaat:

Maalised need on seantsed, kui palla ihuga maa peale heidad, siss tulevad ihu külge, seantsed nöksid ja sügeleb, nõnda kas või kisu ihu puruks kohe. Selle rohuks on maalise heinad ehk mailane.