looduskalender.ee

Augustikuu kolmas nädal pakkus rändajale kauneid pilvemaastikke. Vooremaa

 

„Hrrr! Hrrrr!“ hõristab must mööda üks kolla-mustatriibuline. Ma jõuan vaid mõelda, et ega ta-midagi-tee-kui-talle-ei-tee kui käed hakkavad iseenesest tuuleveskitena käima. Herilaseuputus!

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Nädal otsa olen nuputanud aina kavalamaid herilasetõrje vahendeid, aga kasu pole neist miskit. Kooselu „armsate“ herilastega ei taha aga sujuda. Ikka on mõni puhkehetkele kükitanud tegelane parasjagu minu voodikeses või otsustab mõni lendtiiger mu kausikesest süüa. Samas, kuidas sa tapad vaeseid pesast lahtilastud töötuid loomakesi? Korra suutsin enda jaoks isegi õigustuse välja mõelda, et herilane on ainus loom peale inimese, kes ei tapa toidu pärast ja et allergiline inimene võib herilase sutskamisse surra... aga ega nad ju viha pärast ka tapa, ikka enesekaitseks. Sestap „vihane nagu herilane“ on selle jumalaloomakese suhtes täiesti ülekohtune väljend. Nii et kõige targem on uks pauguga kinni tõmmata ja oodata esimeste külmade saabumist. Imelik on aga see, et meie mirabellihekk pakub huvi küll herilastele, aga lindudele hapud, kollased luuviljad ei näi meeldivat. Harakas tuli ja hakkis peenralt tomati, aga pisiploome isegi ei meki.

 

Mererannikul on saanud küpseks kurdlehise roosi punased tõrsikud

 

Näppaja hakipoeg

Mööda maad vudivaid vareslaste lapsi on sel hilissuvel palju. Üks tokerjas hallivatimees- varesepoeg elab mu kodu lähedal ja tõmbab iga kord ehmunult küüru selga, kui rattaga mööda sõidan. Aga hoopis kummaline tänavalaste pere elab Tartu turul, kohe seal esimeses lillede reas. Hakipojad on nii inimestega harjunud, et lillemüüja räägib, kuidas nad üheskoos lõunaleiba võtavad... aga ühest halvast harjumusest pole tubli naine hakipoega suutnud võõrutada: „Aegajalt tuleb ta pooleeurone või kaheeurone nokas ja topib selle siia riiuli vahele.“ Abiks ikka! J Kureparved kogunevad, Rein Mikk nägi Helmes juba 240 kure põllusöömaaega. Linavästrike hääl on absoluutselt sügisene ja kehahoidki hommikuudus suisa oktoobrikuine. Ja kurvitsad rändavad suure hooga, neid kulupruune pikanokalisi on praegu tõesti kõik kohad täis.

 

Ploomimagus

Ploomiladvus helgivad suured ploomid nagu lillad päikesed, veel ei pudise nad raputamise peale, aga üsna pea on seegi aeg käes. Suveõunade süda hakkab muutuma tasapisi pruuniks ja sügisõunad on saanud meki juurde. Hommikuti pirnipuu all seises võib möödatuiskav tuuleiil sind pähepotsatava küpse pirniga üllatada. Viljaaeg on täies hoos. Isegi arooniatest saab juba mahla kätte, sõstraaeg on läbi. Pohlade esimese korjamistuuri võib juba ära teha, jõhvikad pole veel päris küpsed. Mustikatalu perenaine Laima Ollin võtab mu palvel põllul ette lahkamise: „Üks jõhvikapõsk on punane, teine valge... ja üllatus seemned on tõsti juba pruunid nagu sa pakkusid.“

 

Tänavune hilissuvi on herilasterohke. Vapsikud on endid seadnud sisse kuldnoka pesakasti

 

Puravikujuntsud

Seeneaeg on otsapidi alanud, esimesed väsinud pilvikud ja noored värsked kasepuravikud satuvad aina seeneliste korvi. Suur oli meie üllatus, kui nädala keskel Võrumaal Tammetsõõris käisime – terve tammederingi sisemus oli kukeseentega üle kullatud. Hiiest seente korjamine pole aga õige samm ja selguski, et ka talu põlisel kukeseenekohal oli seeni mitme panni jagu. Aotähe rõõmuks saime ka mitmed päris pontsakad puravikud. Murukera Tammetsõõris on aga paisumiselainel, kõik kohad on noori murumunasid täis ja esimesed hiidmunadki rahval leitud.

 

Kavalad hundid ja „rumalad“ siilid

Hundirahva tegemistest saab aina ja enam leheveergudelt lugeda. Eriti kavalatest huntides, kes koerteks moonduvad ja neist, keda koerana koheldakse ja kes siis taas hundina kätt purevad. Hunt on hunt ja teeb seda, mis hundi töö! Metsloomad on praegu enamasti paksu lehetihniku varjus ja näeme neid enamasti siis kui nende hing juba igavestel jahimaadel – teedel nahkadena lebamas. Eriti palju on sel aastal siile – küllap on siilidel hea sigivusaasta olnud. Aga ka rebasenahku jagub teemustrit ilmestama. Et ka kuu aja pärast põdrapulmad tulemas, siis tasub end juba praegu harjutada õhtuhämarikus sõites tähelepanelikum olema.

 

Murumunad

 

Taimejutt: kolm on üks

Valge ristikheina leht on Iirimaal rahvusmärk, mida kantakse nende kaitsepühaku Patricku auks. Nagu vanem legend jutustab, ei ole suutnud iirlased kuidagi õpetusest kolmainu-jumalast aru saada, seni kui Püha Patrick noppis ristikheinalehe ja selgitas sellel kolme lehekese kuuluvust üheks leheks ühise varre otsas ja seega tõestas Jumala kolm-olemist.

 

Tsitaat:

Pärtlesepäeval (25. augustil) külitakse seeni, vanapoisid ja vanatüdrukud olla nende külijad.